Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tugev ja nõrk on tööturul võrdsed

Võrdsed võimalused inimväärseks eluks – nii kuulutab sotsiaalministeerium. See lause peaks tähendama, et näiteks jalaproteesiga või pime inimene on oma piiratud võimalustega Eesti kasinal tööturul võrdne terve töötajaga.

Automaalrina töötanud Kalle Lukas (35) kaotas kuus aastat tagasi rängas autoavariis vasaku jala ülaltpoolt põlve. Nüüd kavatseb ta vana ameti uuesti käsile võtta.

«Ega kodus istumisega kuhugi jõua, tegutseda on vaja,» põhjendas Kalle Lukas oma otsust. «Ema on meid vennaga lapsest saadik taga utsitanud, tänu memmele polegi ma harjunud paigal istuma.»

Istuma ei jäänud ta ka pärast õnnetust: nii nagu mees tänu proteesile taas jala alla sai, otsis ta üles Tartu Puuetega Inimeste Koja, et mitte jätta enda ja kahe poja ülalpidamist vaid hulgilaos töötava abikaasa õlule.

Kõigepealt tegi Kalle Lukas koja kaudu läbi füüsilisest isikust ettevõtja koolituse, neli aasta tagasi võttis kinni samas pakutud hambatehniku koolitusest ja läks ühte firmasse hambatehnikuks.

Ise peremeheks

Poolteist aastat tagasi käis Kalle Lukas jalaga operatsioonil ja otsustas pärast seda hambatehniku ameti maha panna – istuv töö pole noorele mehele meeltmööda.

Lisaks polnud tal hambatehnikuna teab kui palju tööd, seda jagus vaid pooleks päevaks. Roiult Tartusse tööle sõitmiseks kulus ära pool teenitud rahast.

«Igal pool, kuhu tööle lähed, makstakse vaid kopikaid,» märkis Kalle Lukas. «Mõtlesingi, et kui ettevõtjaks hakkan, võin klientidele ise hinna öelda ja teha nii palju, nagu jõuan. Siis ei pea enam uskuma lubadusi, et küll me tõstame su palka.»

Praegu koostab Kalle Lukas Glasuriti autovärve müüva AP Traiding ASi toel äriplaani, et saada riigilt ettevõtluse alustamiseks toetust.

Sõprade toel

«Ega kellelegi muule peale enda ja heade sõprade loota polegi,» märkis ta. Üks hea sõber tõi talle ratastega kontoritoole, millega automaaler hakkab garaažis ringi sõitma, et oma jalgu mitte üleliia koormata.

Kuidas riik Kalle Lukast toetab? «Saan vallast liikluskindlustuse tegemiseks aastas 500 krooni toetust,» vastas mees. «Alguses otsisin võimalusi, uurisin, kas riik toetab puudega inimest töö leidmisel. Aga järjest öeldi igalt poolt muudkui ei ja ei. Siin pole asi veel nii kaugele jõudnud kui välismaal. Rohkem pole ma asja vastu huvi tundnud, hakkasin ise ringi siblima.»

Kõige suurem probleem on mehel praegu ligi 120 000-kroonise värvimiskambri ostmisega. Selleta ei näe Kalle Lukas oma ettevõtmisel mõtet, sest automaalrite vahel on kõva konkurents ja teenib vaid see, kes teeb korralikku tööd. «Küll saan ka kambri, Glasuriti müüja lubas toetada,» ütles mees.

Kuid kas automaalri töö pole proteesiga liikuvale mehele siiski liiga raske? «Istumisega ei jõua kuskile,» vastas Kalle Lukas taas. «Külas ka inimesed imestavad, et kuidas ma rattaga sõita saan, kuidas ma nii hästi ujun. Enne operatsiooni ütlesid arstid mulle, et liigun liiga palju. Aga milleks see elu siis on?»

Tööd on väga vaja

Pimedatele inimestele tööd andev artell alustas Tartus tegevust juba Pätsu ajal. Tänavu tähistab selle järeltulija, 1987. aastal moodustatud Epitar 82. sünnipäeva.

Teades, et Epitari töötajad ei teeni kopsakaid palku ning nähes, et jäigast traadist tänavapuhastusharjade tegemine pole käsikaudu ja käsitsi kerge, tekib rumal küsimus – miks te, mehed, siin töötate?

«Aga mis te ise sellest arvaksite, kui peaksite vaid kodus istuma, üksi nelja seina vahel,» vastas Epitari töötaja Aleksei Jurov. «Siin saab teiste inimestega suhelda ja natuke raha ka.»

Lisaks Epitari teenistusele saab Aleksei Jurov riigilt iga kuu 1500 krooni toetust. «Tulen eluga välja seetõttu, et mul on vaid üks tuba,» rääkis ta. «Müüsin oma kahetoalise korteri maha, seda ma ei jõudnud pidada, sööki ja riideid on ju ka vaja. Ostsin ühiselamusse ühe toa, kööki mul polegi.»

«Meile on tööd väga vaja,» kinnitas sama laua taga suuri harju teinud Arno Müür. «No mis raha see riigilt saadav pension ka on! Elu on ju nii kallis, võtke või hambaravi. Kui nooremal inimesel raha pole, tuleb kannatada vanaduseni – alles siis saad riigi kulul kunsthambad suhu.»

Praegu on halb aeg, raha on vähe, tegid Rootsi minevaid harju nokitsenud kuus meest tööd katkestamata kokkuvõtte.

Puutöö hoiab elus

Parem elu lõppes ettevõttel koos nõukogude ajaga, märkis OÜ Epitar direktor Tõnu Kase. Toona töötas ettevõttes ligi 400 inimest. «Venemaa oli siis meie harjadele põhjatu turg,» rääkis ta. «Meil oli pangas miljoneid rublasid.»

Viimase miljon rubla andis Epitar Rahvarindele, Eesti Vabariigi ja parema elu loomise toetuseks. 1987. aastast pole Epitar riigilt sentigi saanud.

Vee peal püsimiseks on Epitar maha müünud kõik oma kinnisvara, mida pole tootmiseks tarvis. Aastaid tagasi ehitas ettevõte endale katlamaja, sest keskkatlamajast soojuse ostmine oleks lõppenud hävinguga. Nimelt ehitati nõukogude ajal pimedate kombinaadi uued tootmishooned kuus meetrit kõrgeks, sõja puhkedes oleks neisse sisse seatud tankide remontimise töökojad.

Küttekulu vähendamiseks oleks hädasti tarvis laed madalamale tuua, selleks pole firmal paraku raha.

Praegu on Epitaris ametis 120 töötajat, neist pooled kannavad väga paksude klaasidega prille või ei näe üldse. Tõnu Kase sõnul elab Tartus veel umbes 120 nägemispuudega inimest, kes võiksid samuti tööl käia.

Nägemispuudega inimesed teevad harju, teine osa ettevõtte töötajatest on ametis puidutsehhis. «Uste- ja akendetegijad firmat elus hoiavadki,» märkis Tõnu Kase.

Riigi tugi paberil

Epitaril on ka oma puhkpilliorkester, velskripunkt, raadiosõlm ja õmbleja, firma tasub oma majas asuva Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu ligi 550-ruutmeetriste ruumide majanduskulud.

Praegu peab firma direktor läbirääkimisi maksuametiga: riik tahab kehtestada puhkpilliorkestrile, velskripunktile, raadiosõlmele ja õmblejale erisoodustusmaksu, sest need ei puutu tootmisse.

«Aga meie õmbleja ja velskripunkt ei tööta ju toreduse pärast,» selgitas Tõnu Kase. «Kes parandab üksi elava pimeda inimese rõivaid?» Ja Epitari raadiosõlmest ei jõua kuulajani tümps, vaid sealt loetakse ette värskeid ajalehti.

«Rahaline seis on meil praegu väga raske, paar kuud oli tööd väga vähe,» ohkas direktor. «Meie seadused näevad küll ette riigi abi näiteks väikese konkurentsivõimega töötajatega firmale ja ka puuetega inimestega töötavatele ettevõtetele, kuid seni pole me riigilt mingit abi saanud.»

Epitar on saatnud abipalveid valitsusele, õiguskantslerile ja Tartu linnavalitsusele. Poolteist nädalat tagasi käis firma direktor taas kord sotsiaalministeeriumis. «Aga läks nagu ikka – tee oli lopane ja kasu vähe,» ütles Tõnu Kase.

Tagasi üles
Back