Igal maailma loodusvööndil on oma aura, tegelikult omaette maailm oma suhetega looduses ning looduse ja inimese suhetega; oma elustiku, oma värvidega. Omapära, mida kunstis saab selgesti välja tuua. Kujutlege troopilist kunsti see võiks olla lopsakas ja roheline ning fantaasiarohke. Juri Afonovi näitusel avaneb meile aga piirkond, mis jääb polaarvööndist põhja poole.
Taimõri valguse lumm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taimõri poolsaar, maailma põhjapoolseim mandriosa Elustikku on seal vaeselt, inimeste elu karm, aegki voolab teisiti, peatudes pikalt-pikalt. Suvel on igavene päev, sügisel ja kevadel igavene eha ja talvel igavene öö. Niiviisi valitseb selles piirkonnas omamoodi lummus. Afonov, venelasest kunstnik, on elanud Taimõril kümmekond aastat ja jäänud selle valguse lummusesse.
Öökulli jaht
Olen Taimõril olnud ja just valgus Afonovi töödes äratab mälupilte. Põhjapõdrad ujuvad üle jõe On kahtlemata suvine aeg, sest valgus on sinakasroheline. Põhjapõdrad rändavad tuhandepealiste karjadena ning ületavad jõgesid, rännates Põhja-Jäämere äärde ja tagasi.
Taimõril on aeg, kus taevas on pidevalt punane. Lagled ja helikopter on siin ehk eestlase jaoks liiga üle pakutud, ent kui oled kohapeal näinud seda lõputut taeva punetamist, siis mõistad, et kunstnik on suutnud seda tabada. Lumi tuleb seal vara maha. Sel ajal, kui pole veel päris pimedat ööd. On päevi, ööpäevi ja nädalaid, kus maas on valge lumi ja taevas punane.
Ning siis on valget taevast ja valget lund ning selles pooleldi-hämaras valguses hakkavad ilmuma olendid, kelle kohta on raske aru saada, kas nad on päriselt või müstilised, üleloomulikud. Afonovil on pilt öökulli jahist. Kujutan ette, et olles kaua rännanud ja väsinud kedagi jahtides, võib sulle terenduda öökull, kes ületab kõik maised mõõdud.
On pilte, mis kõnelevad inimeste elu omapärast. «Koolivaheaeg» võib näida eestlasele ehk natuke magus: poiss poro seljas, koer kõrval, taga püstkoda sinakas taustavalguses Ent Põhja-Siberi koolilapsed lähevad pikaks ajaks kodudest ära. Nad elavad internaatides ja saavad ainult koolivaheajal vanemate juurde. Just siis imevad endasse juuri, traditsioone nii et see aeg on mõneti hoopis tõsisem õppimisaeg kui formaalses koolis. Sel pildil on seda selgesti rõhutatud, ütleksin manifesteeritud.
Priske tuurakala
Üks oluline tegelane on Taimõril kala. Suvisest jääminekust alates saab kalast kõige tähtsam elatis. Suur kala on teinekord eluküsimus. Mitmel pildil näeme, et kala on sama suur või suurem kui inimene. Mõnikord on ta inimese turjal, mõnikord omaette.
Kuid tuurakala, kes Jenisseis elab, ongi ju inimesesuurune. Kui talvel võetakse seal soolatünnist priske käntsakas, võib eesti inimesele ehk tunduda, et see on üks vinge Oskari-kamakas, aga tegelikult on see tuuratükk. Piltidel on kujutatud tantse, millest üks meenutab vägagi seda, mida olen kord näinud hantide juures: «Minu vanaema sõi täna suurt kala!»
Näitus
Juri Afonovi Taimõri-maalid
17. aprillini Tallinnas Vene galeriis (Pikk 23)
23. aprillist 13. maini Tartus Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas