Head jalgrattaleiutamist!

Kruvide tihke kinnikeeramine inimeste peas ja käeraudades on jama. Laske mu kruvidel logiseda. Olge humaansed. Nojah, eks lollusi ole seal äraproovitud demokraatiaski.

Kui ma nüüd pärast pooleteiseaastast pausi esimesed joogid võtsin, oli tunne, nagu õpiks uuesti jalgrattaga sõitma. Esimesed pitsid läksid kiirakäära ja raskelt, aga juba neljas õlu nigu lepse reega.

Teadagi, kes vahet peab, ei alusta joomist algusest, aga täpselt sealt, kuhu asja pooleli jättis. Kelle kvantum oli pudel viina päevas, võtab selle ka pärast kümneaastast vahet alustades peagi ette. Minu kogused on lahjemad ja tillemad, aga tulid ka juba teisel päeval tagasi.

Üks asi veel, mis mind üllatas. Panin Sverre toodud õllepudeli suule ja kohe solvasin Sverret. Ta oli toonud parima õlle, mis tema jaoks Tallinnas saada, aga mina ütlesin, pudelit suult võttes: «Hm, aga õlu ei ole ju üldse hea maitsega jook!» Uskumatu, alkovaba õlut kaanides oli õlle maitse meelest läinud.

Laps, kes mu kõrvalt kogu aeg ka alkovaba on joonud, sirutas oma käe. Manitsesin, et ärgu suurt lonksu võtku, see on alkoholiga.

Nüüd ta küsib iga kord õlut võttes: «Iss, aga kas see on alkonooliga või ei?» Ja kui ma ütlen, et jah, selle alkonooliga, siis: «Ma siis suurt lonksu ei võta, iss.» Lastel on suur õlleisu umbes kolme aasta vanuses ja kuskil kuueselt läheb see üle. Äraproovitud asi.

Üheksane Pipa ei joo õlut juba mitu aastat. Ilmselt on tegu B-vitamiini vajadusega teatud vanuses. Ja minu meelest hea supervaisimise all võivad lapsed oma jao kätte saada. Sest keelamine – karta on – viiks liigkasutamiseni aastaid hiljem. Nagu minu puhul seda näha on.

Pärast õlle maitse proovimist maitsesin kiiresti ka normaalset veini ja Hispaaniast toodud odavat herese brändit. Sama lugu. Alkohol ei maitse esimesel napsuvõtul tegelikult hästi.

Aga – õige peagi – hakkab maitsema. Kah mul jalgrattaleiutaja, võite öelda. Jah, millegipärast me neid jalgrattaid leiutada armastame.

Jutt alkoholi öise müügi keelamisest ei aja enam nutma ega naerma. Haigutama ajab.

Keelate ära, mis ma siis koos sõpradega hängides teen? Te teate seda sama hästi kui ma ise. Eks ma pean jälle üles leidma need taksojuhid ja salaviinaaknad. Ega need üles otsimata jää.

Niipalju kui ma mäletan, ei ole ma joonud kunagi rohkem kui Gorba keeluseaduse ajal.

Keelud ajavad jooma. Kas polnud mitte juttu, et Soomeski joodi kõige rohkem kuiva seaduse ajal? Sa pead selle keelatud pudeli siis kätte saama, nui neljaks, kas või trotsist, ja kui see juba käes on, eks siis ka kõrist alla läheb.

Ma armastan Eesti Vabariiki ja kui võimalik, katsun seadusi ja reegleid mitte rikkuda. Aga armsas EVs tekib ikka aeg-ajalt lolle reegleid ja seadusi. Ega see kuhugi kao. Kui sisetunne ütleb, et asi ei ole õige ja inimlik, siis lähtun sisetundest ja katsun seadusi rikkudes asju nii seada, et võimalikult vähe teistele ja endale haiget teeks.

Näh – siin teile veel üks vana hea jalgratas – kas seadused on inimeste aitamiseks või ahistamiseks? Vaadake tiba pikema demokraatiatraditsiooniga maades ringi. Kruvide tihke kinnikeeramine inimeste peas ja käeraudades on jama.

Laske mu kruvidel ometi logiseda. Olge humaansed. Nojah, eks lollusi ole seal äraproovitud demokraatiaski. Olite siis viimane kord Rootsis kallist viina jahtides rahul ja häppi?

Kes teab, võib-olla jõuab varsti kätte teine kord elus, kui ma odekolonnipudelil korgi maha keeran. (Too ainus mälestusväärne odekolonnijoomine oli Volgi juures kodus ühel raskel nõukaaja varahommikul.) Mis sa teed ära.