Toomas Vindi maastikumängud

Ajakirjanduses, kus ma olen töötanud, kirjutati ette raudne nõue: kohe algul peab olema uudis, intriig või hinnang, muidu ei loe su artiklit keegi lõpuni. Püüdsin küll Tiit Hennostele vastu vaielda, et kultuuriajakirjandus on midagi muud, kuid asjata.

Nüüd on muidugi uudis see, et Toomas Vint tähistab juubelit ja on teinud läbi kolmest aastakümnest pärit töödest näituse. Intriigi kohta ei oska midagi öelda. Meie omavahelised jagelemised vana ja uue kunsti kriteeriumide pärast on ka jäänud aastate taha.

Aeg parandab haavad

Vahest tasuks tsiteerida ühe noorema põlve kriitiku kuluaarset hinnangut, et Vindi, Leisi, Arraku ja teiste seesuguste pildid pole tema jaoks üldse kunst. Samas just kui oleks, kui pildid pole postkaardil või piimapaki peal, vaid suisa pealinna esindusgaleriis väljas.

Nii uuendusliku meelega kui Kunstihoone ka poleks, on institutsionalistliku kunstiteooria järgi tegu väljapanekuga, mis on kunst.

Toomas Vint on uuemal ajal esitanud oma kunstikreedo, ironiseerinud, parodiseerinud, valanud viha välja oma kunstnikuromaanides. Midagi on sellest tulnud ka tema maalidesse, kus üha enam on autoritsitaate ja isikliku loomingu ümberkirjutamist, nagu märgib näituse kuraator Eero Epner.

Muide, mõni päev enne avamist nägin Toomast ja küsisin, et tohoh, sul on nüüd kuraator, ise oled püsti pannud teooria, et sõna «kuraator» tuleb kuradist. Toomas naeratas irooniliselt ja ütles, et seekord tuleb kuraator jumalast.

Kui tulla jälle hinnangu juurde, siis pean ütlema, et mulle näitus meeldis, kuigi paadunud professionaalina väldin ma sellist hinnanguskaalat.

Aeg parandab haavad ja lisaks käib kunstiajaloo pendel edasi-tagasi. Maalikunst tõrjuti 1990ndate algul tagaplaanile või õigemini kaotas see oma juhtiva positsiooni.

Esimest korda tundsin ma taas «maalinälga», kui aastaid tagasi oli Rotermannis suur Rein Tammiku retrospektiiv.

Muidugi on minu eelistus nendele maalijatele, kes suudavad nii omaenda kui ka kogu maalikunstile vindi peale keerata. Vint on kindlasti üks nendest – «Do it» on siin ehk paremaid näiteid, samuti austusavaldus Ülo Soosterile.

Palju on räägitud Toomas Vindi maastike metafüüsilisusest, ka sellest, kuidas aja möödudes hakkasid tema maalid muutuma lihtsalt ilupiltideks ja müügieufooriaks. Kuid kainenedes on ta sellest üle saanud ja tundub, et ta on taas pöördunud Magritte’i poole.

Kunagi näitas tema vend Tõnis mulle ühte 1960ndatel liikunud Poolas välja antud sürrealismialbumit. Seal oli üks Magritte’i maal punaste huultega sinise taeva taustal. Ta küsis: «Tuleb tuttav ette?» No muidugi, pea et täpne Soosteri Magritte’i koopia.

Ma nüüd ei taha öelda, et Toomas Vint plagieerib või tsiteerib (viimast ehk mingil määral teadlikult) kuulsat belglast, kuid kõik need mimikrid, kus inimesed, ehitised, st tehisloodus sulanduvad maastikku, toovad kohe silme ette Magritte’i.

Vindi firmamärk

Samas on igal kunstnikul oma firmamärk: kui Tammikul on selleks ruuduline laudlina, Leisil lilled, siis Vindil puna-kollased postid keset rohetavat maastikku. Kõik sellised elemendid, ka arhitektuursed objektid, müstilised seljaga vaataja poole pööratud inimesed, päästavad ta lihtsa, kergelt naivistliku maastikumaalija staatusest. Alati toob ta rohelisse maastikku mõne kontrastse punase objekti – olgu selleks siis mänguauto, apelsin või telefoniputka.

Lõpetuseks kaks isiklikku mälestust. Kunagi Elvas läksin putkasse öösel helistama. Ümberringi tumedad puud, ainult putkas põles tuli – mõtlesin, no täpselt Vindi maal.

Sama juhtus sõbra juures Amsterdamis, kui vaatasin öösel aknast välja: pime, tänav, vaid üksik latern – täpselt nagu Magritte’i maalil. Kahju on ainult sellest, et Vint ei teinud oma maale 80 aastat tagasi, siis oleks ta saanud kuulsamaks kui Magritte.