Interrinne Taiwani moodi lõhestab saareriigi kaheks

Hiigelriigi Hiina survet eitava väikese Taiwani saare opositsioon ei suuda kuidagi leppida valimiskaotusega ning tänavail voogavad valitsuse vastu mässavad rahvamassid, rahvusvaheline ajakirjandus jätkab aga juba nädalate kaupa saareriigi pingelise sisepoliitilise olukorra lahkamist.

Teatavasti kaotas 20. märtsi presidendivalimistel Guomindangi (GMD) kandidaat Lien Chan vaid 0,23 protsendi häältega senisele presidendile Chen Shui-bianile.

Kuni möödunud nädalavahetuseni kestsid Taipeis GMD organiseeritud massimeeleavaldused, mis viisid lõpuks ka kokkupõrgeteni politseiga, kus sai viga kümneid inimesi.

Tänavatel toodud rahvamassid nõuavad ka praegu jätkuvalt valimistulemuste ülevaatamist.

Aastakümnete paine

Paljud analüütikud leiavad, et probleem ei ole mitte niivõrd Taiwani demokraatia nõrkuses, kui aastakümnete jooksul kuhjunud pingetes saareriigi kahe peamise rahvusgrupi, nn taiwanlaste ja mandrihiinlaste vahel.

Esimeste all peetakse silmas 17. sajandist kuni 20. sajandi alguseni peamiselt Kagu- ja Lõuna-Hiinast ümberasunud inimesi ja nende järeltulijaid, teiste all pärast Teist maailmasõda tulnuid ja nende järeltulijaid.

Probleemi raskuspunkt seisneb selles, et mandrihiinlased tulid saarele eeskätt taiwanlaste käest küsimata, muutudes viimaste suhtes peagi neile otsekui peale surutud Hiina Vabariigi võimu teostajateks.

Selle võimu kehastajaks oli Hiina Rahvapartei – Guomindang eesotsas generalissimus Chiang Kai-shekiga. GMD võim algas veriselt: 1947. a nn 28. veebruari intsidendi järel vallandunud karistusoperatsioonide laines tapeti kümneid tuhandeid taiwanlasi, enamasti rahulikke tsiviilelanikke.

Pärast kommunistidelt lüüa saamist 1949. aastat kolis saarele kogu Hiina Vabariigi valitsus, sõjavägi ja administratsioon, nendega koos tahtlikult või tahtmatult ka sadu tuhandeid põgenikke.

GMD kehtestas Taiwanil sõjaseisukorra ja karmi ühepartei-diktatuuri, mis kestis 1980. aastate lõpuni.

Kogu diktatuuri kestel olid mandrihiinlased tugevalt privilegeeritud seisuseks. Viimased pidasid taiwanlasi, kelle keelemurre, nn hokkieni dialekt, erineb üsna tugevalt «haritud» mandariini-hiina keelest, alamrahvaks, kellele ei antud peaaegu mingit võimalust riigi asjades kaasa rääkimiseks.

Selline poliitiline olukord ei soodustanud eriti rahvuslikku integratsiooni.

Olukord hakkas muutuma 80. aastate lõpus, mil pärast Chiangi dünastia lõppu anti luba teiste poliitiliste parteide loomiseks ja hakati ettevaatlikult, esialgu ikka veel GMD ainujuhtimisel, ellu viima reforme ühiskonna ja poliitilise süsteemi demokratiseerimise suunas.

Aadel ja matsid

Taiwani rahvuslaste (versus mandrihiinlased) poliitilise tahte teostajaks sai 1987. a loodud Demokraatlik Progressipartei (DPP), mis 1990. aastate vältel üha laiemat toetust kogus, võites valimistest valimistesse üha rohkem kohti nii seadusandlikus yuan’is (parlamendis) kui ka kohalikes volikogudes ja omavalitsustes.

Viimaseks piisaks GMD ja mandrihiinlaste karikas oli DPP kandidaadi Chen Shui-biani võit 1990. a presidendivalimistel.

Ligi pool sajandit võimu ja privileege nautinud GMD ja mandrihiinlased olid äkki olukorra ees, kus nad pidid võimu kellegagi jagama hakkama ja isegi arvestama opositsioonilise rolliga poliitikamaastikul.

Ja jagama kellega: «matside», alamrahva seast kerkinud «politikaanidega», kellele seni oli harjutud ülevalt alla vaatama ja ainult käske andma.

On üsna loomulik, et repressiivset võimu teostanute ja toetanute alateadvusest kerkis hirm, et võimu juurde pääsenud «alamrahvas» hakkab kasutama nende vastu nende endi vahendeid.

Sestap puhkes peaaegu katkematu kampaania (ei maksa unustada, et praeguseni on u 80 protsenti hiinakeelseid ajalehti ja enamik eratelekanaleid GMD otsese või kaudse kontrolli all), mis süüdistab presidenti ja tema parteid diktatuuritaotlustes, sõjaohu eskaleerimises Hiinaga ja otseses fašismis.

Viimaste valimiste eel jõudis see absurdi lähedale: mõnedel posteritel võrreldi Cheni ei kellegi muu kui Hitleri ja – Osama bin Ladeniga.

Napi kaotusega valimistel kadus GMD-l ning tema liitlasparteidel lootus revanšiks ja viimase võimalusena kutsutigi rahvast tulema tänavatele «demokraatia ja võrdsete õiguste» kaitseks ning presidendi ja valitsuse rahvavaenulike mahhinatsioonide paljastamiseks.

Eks tuleta see meelde meie juba unustusse vajuvaid interrindelaste retoorikat ja meetodeid.

Jääb üle vaid imetleda presidendi ning valitsuse tasakaalukat ja vaoshoitud, kuid samas «mässajatele» mitte sammugi järele andvat tegutsemist.

Ja seda Pekingi ähvarduste saatel, kes on lubanud mitte jääda kõrvaltvaatajaks, kui olukord saarel peaks väljuma kontrolli alt.