Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel aastatel on pidevalt jutuks puuetega inimeste kaasamine ühiskonnaellu. Märgatavaid (ka mittepuudega inimesele) muutusi on toimunud füüsilises keskkonnas uutel ehitistel tehakse kaldteid, ühiskondlikes asutustes on ehitatud tualettruumid ja liftid liikumispuuetega inimestele jne.
Samuti on edusamme tööalases integratsioonis. Oluliselt keerulisem on integreerumine sotsiaalsesse keskkonda seda ei saa seadustega reguleerida. Ja peamine inimeste hoiakute ja eelarvamuste muutumine nõuab palju rohkem aega kui kaldtee või lifti ehitamine.
Enamikul täiskasvanutest puudub kogemus puuetega inimestega suhtlemisest. Sellest tuleneb oskamatus loomulikult suhelda: me kas haletseme, olema sunnitult viisakad, üliabivalmid või teeme näo, nagu ei märkaks. Need on inimlikud reaktsioonid olukorras, millest me midagi ei tea. Meil puuduvad oskused ja teadmised ning märkame ainult kõige silmatorkavamat puuet.
140 gümnaasiumiõpilase seas läbi viidud küsitlusest selgus, et isiklikud kontaktid puuetega inimestega on vaid viiendikul. Sotsiaalsete suhete vähesus oli ilmselt üks põhjusi, miks noored arvasid, et puuetega inimeste igapäevaelu erineb oluliselt tavainimeste omast, ja miks tuli üksikuid äärmiselt negatiivseid arvamusi.
Usun, et puuetega inimestega suhtlemiseks vajalike oskuste, teadmiste ja eelkõige harjumuste omandamine on oluliselt lihtsam lastel. Mida varem lapsed puuetega eakaaslastega kokku puutuvad, seda lihtsam ja enesestmõistetavam, pingevabam on nende käitumine ning seda kindlamalt näevad nad kaaslases ennekõike inimest ja alles seejärel ta füüsilist või vaimset kõrvalekallet.
Sellelaadseid kokkupuuteid peaks igati soosima, mitte takistama, nagu võis lugeda hiljuti ajakirjanduses avaldatud juhtumist lasteaias, kus terve lapse vanem pelgas, et puudega laps rühmas võtab kogu kasvatajate tähelepanu.
Seadus ei tee takistusi puudega lapse käimisel tavalasteaias või -koolis, kui see talle sobib, meeldib ja arengule parim on. Paraku ei ole puudega laps tavakoolis veel igapäevane nähtus, ikka leitakse põhjusi, miks ei ole see hea. Siinjuures ei tasuks aga unustada, et lisaks sellele, et tavakool tuleb kasuks puudega lapsele, on see hea kogemus ka tema rühma-, klassi- ja koolikaaslastele.
Olles liikumispuudega poisi isiklik abistaja koolis, kogesin kooliaasta alguses esimese klassi põnnide uudishimu ja piidlemist: miks see poiss teistmoodi käib? Paari kuu möödudes sai uudishimu rahuldatud, lapsed harjusid ning kadus igasugune liigne tähelepanu ja võõriti vaatamine.
Me kõik tahame, et meie lapsed oleksid paremad ja mõistlikumad kui meie. Anname neile siis selleks võimaluse las nemad näevad maailma avarama ja mõistvama pilguga.