Reklaam viis Kadri Leppoja koorimuusika juurde

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Algselt plaanis Miina Härma gümnaasiumi laulmisõpetaja Kadri Leppoja matemaatikat õppima minna, kuid ootamatult raadiost kuuldud reklaam viis ta oma tõelise kutsumuse juurde.

Öelge ausalt, mis võtteid te pidite kasutama, et suutsite Miina Härma gümnaasiumi (MHG) noored «Murueide tütart» mängima panna?

Härma gümnaasiumi rüblikud suudavad ja tahavad ükskõik mida mängida. «Murueide tütre» idee oli mul juba mitu aastat, tegemist oli ikkagi esimese ooperikatsetusega. Uskusin, et see on lihtne tükk, mida meie segakoor suudab ilusti esitada.

Nii kuulutasimegi juba kõik välja ja alles siis nägime, et see teos on hoopistükkis raske. Eks ma vist natuke isekas olin ja võibolla õpilased alguses vaatasid seda tükki väikese kõhedusega. Kuid lõpuks mängisid nad tõelise isuga.

Kas osade jagamisel oli konkurentsi ka?

Pean tunnistama, et siin tegin põhilise valiku siiski mina. Proovisin igast häälerühmast valida kõige võimekamad lauljad. Abiks olid ka teised õpetajad, kes teadsid paremini õpilaste näitlemisvõimeid. Mõned rollid jagasid nad osaliselt ise ära, sest nad teadsid, milline osa kellele sobib.

Et seda katsetust võib lugeda õnnestunuks, kas on juba ka mõni uus plaan tekkimas?

Lähemal ajal küll mitte, sest ma pole siiani suutnud sellestki korrast toibuda ja jõud on lihtsalt otsas. Koolis on selliseid etendusi raske teha, sest siin on õppetöö, mis pidevalt segab proove.

Aga ma olen kindel, et see katsetus tasus ennast ära. Arvatavasti said ka noored endale väärt kogemuse – ma loodan, et nad suudavad saadud esinemisjulgust ja koos tegemise oskust tulevases elus hästi kasutada.

Kas etenduse eel või ajal juhtus ka midagi veidrat?

Väga naljakas oli see, et lavastaja Maido Saar ei ilmunud alguses kohale. Ega ma seda talle loomulikult ette heida, sest tal on väga palju tegemisi: ta on näiteks laulupeo üldjuht ja Viimsi keskkooli õpetaja.

Kuid nii me lavastajat mitu nädalalõppu ootasime, kuid teda ei tulnud ega tulnud. Aeg muidugi kaotsi ei läinud, sest tegelesime laulude ja muusikalise tööga.

Etendused möödusid ilma probleemideta?

Midagi erilist küll polnud, eks väiksemaid äpardusi juhtus ikka. Näiteks jäi ühel tegelasel põsemikrofon peale panemata ja ta sai sellest ise aru, kui juba kännu otsas istus ja kohe laulma pidi hakkama.

Nii ta hakkas põuest mikrofoni otsima ja tõmbas selle välja nagu mobiiltelefoni, kruttis siis natuke ja pani isegi korraks kõrva juurde nagu hakkaks telefoniga rääkima. Kuid selliseid väikseid asju juhtub ikka.

Milliseks peate üldse laulmisõpetaja rolli koolis?

Laulmisõpetaja roll on niivõrd lai ja kui me tahaks kõike põhjalikult teha, siis oleks see võimatu. Ma ei tea ühtegi täiuslikku õpetajat. Tegelikult peaksime andma õpilastele teadmisi muusikaloost, lisaks võiks nad ära tunda erinevaid stiile, vorme ning harmooniat ja veel palju muud.

Kuid seda kõike pole võimalik saavutada. Samuti ei tohi ära unustada klassivälist tööd, sest kus mujal nad seda ikka teeksid, kui mitte omaenda koolis. Kuid rahul tuleb olla sellega, et laulmine on vähemalt meie koolis endiselt kohustuslik aine.

Mis te sellega silmas peate?

Ma töötasin viis aastat Soomes ja seal oli laulmine kohustuslik seitsmenda klassini. Edasi said õpilased seda soovi korral endale vabaainena valida.

Ma võin kinnitada, et sellisel uuendusel pole positiivseid külgi. Võrreldes Eesti noortega jäi soomlastel seeläbi silmaring kitsamaks ning haritus sai tublisti kannatada.

Kuid Soome haridussüsteem ongi teistsugune, sest neil on väga tugev kutseharidus. Nii saidki noored näiteks saksa keele asemel hobuse kammimist õppida.

Kas Soomest oli midagi ka Eestisse tuua?

Olen püüdnud muusikaõpetust erinevate võimalustega õpetada. Mulle meeldib Soome meetod, kus on ainet võimalik erinevalt läbida.

Gümnaasiumiõpilased peaksid olema juba piisavalt vanad, et nad võiksid juba valida, kes soovib õppida muusikaajalugu ning kes tahab kooris laulda või näiteks bändis mängides ainet omandada, sest muusikaõpetus on see niikuinii.

Veel midagi?

Nojah, kuid see on teostamatu. Mõtlen siinkohal suhtumist õpetajasse ja just haridusministeeriumi poolt. Eestis peab kõik kellaajalise täpsusega paigas olema.

Kell kümme küsin Jukult midagi ja Juku peaks nii vastama. Kui ta niimoodi ei vasta, siis pean ma juba teadma, et kuidas ma täpselt reageerin. Muidugi ka sellised asjad nagu, kuidas kaldkriipse päevikusse tõmmata või mis kohta tuleb iks panna.

Sellist asja Soomes pole, seal usaldatakse õpetajat. Ma saan aru, et igaüks tahab koolireformi mingi panuse anda, kuid natuke tuleks ikka mõelda ka.

Enne Soome minekut töötasite juba MHGs. Kuidas elu Soome viis?

Soome haridusministeerium palus Eestilt abi muusikaõpetaja leidmiseks. Tööaja pikkuseks oli aasta ning lõpuks valiti mind. Läksin Soome väga hea meelega, kuid sain seal kohutava elamuse osaliseks.

Jõudsin Soome 12. augustil ja sain end just sisse seada, kui tuli teade, et Eestis oli riigipööre ning tankid on tänaval. Mina olin Soomes ja piirid olid kinni. Isegi soomlased vaatasid mind hirmunud nägudega, et nüüd jäängi äkki igaveseks sinna. Õnneks lahenes kõik ikka ilusti.

Kuidas muusika juurde jõudsite?

Noorena käisin ma laste muusikakoolis, kuid see oli ka kõik. Ülikooli läinuks matemaatikat või saksa keelt õppima. Täiesti juhuslikult kuulsin raadiost, et konservatoorium, nüüdne muusikaakadeemia, võtab samuti noori vastu ja nii ma sinna sattusin.

Ja pärast lõpetamist kohe Härma kooli?

Tegelikult suunati mind algul Saaremaale. Ma polnud iialgi Saaremaal käinud ja väga nagu ei tahtnud minna. Praegu mõtlen küll, et oleks vahva olnud, kuid siis nägin vaimusilmas, kuidas ma juba asju paati laon, ja see oli päris hirmus.

Samal ajal tuli Härma kooli uus direktor Peeter Kasemaa. Temal oli aga vaja uusi muusikaõpetajaid ja nii ta sõitis Tallinna ning läks otse konservatooriumi rektori juurde.

Seal ähvardas Kasemaa rektorit, et kui ta kohe kahte head õpetajat ei saa, siis muudab ta Miina Härma nime ära ja annab koolile Juri Gagarini nime, sest kool oli tollal Gagarini tänaval. Nii ma siia sattusingi.

Sellest ajast peale olete Härma koolis olnud, kas pole kunagi olnud soovi end mujal proovile panna?

Ei ole tahtnud ära minna. Seda kooli mõne muu vastu ei tahaks vahetada, sest mujal peaksin nullist alustama. «Murueide tütred» on paljude aastate ja mitte ühe inimese töö.

Et samale tasemele jõuda, peaksin vähemalt kümme aastat põhja laduma. Soomes oli huvitav ja neljanda aasta lõpul saime seal parima koori nimetuse. Kuid siis tuli tahtmine koju tulla ja härmakad saatsid ka vahvaid sõimukirju, et miks ma ikka veel pole Eestisse tulnud, nemad muudkui ootavad.

Olete hea õpetaja?

Ise pean ennast selliseks vanamoeliseks, kellele meeldib koorilaul. Ma pole ka eriti järjepidev, sest kaldun kõrvale ja mõnikord tulevad pähe äkilised ideed. Matemaatikuks ma niimoodi poleks küll sobinud. Ja võibolla olen ma mõnikord natuke kuri. Ei tea.

Kuri siis, kui õpilased on vastikud?

Ei, nemad küll pahad pole. Või siis ehk mõnikord, kui nad proovi ei tule ja see teeb hirmsasti viha. Kuid pärast saad nendest aru ja kõik läheb meelest ära.

Kas eelmise aasta rahvakultuurikandja tiitel muutis midagi?

Pole selle peale väga palju mõelnud. See oli igati meeldiv, et tähele pannakse ja ergutusena oli see ikka tore. Kuid mul tuleb tööd edasi teha ja ei tohi end ju lasta auhinnast uinutada.

Kuidas vaba aega sisustate?

Mul on hästi vähe vaba aega, kohe tõesti vähe. Kuid mulle meeldib ujumas käia ja käsitööd teha. Soomes heegeldasin ja kudusin lõpmatult, kuid Eestis on vähem aega. Samuti meeldib kontserdil ja teatris käia.

Olete eluga rahul?

Ega mul ole midagi väga nuriseda, sest kultuurialal töötavale inimesele on kõige paremaks kohaks ikkagi kool. Siin on kindel pind jalge all ja keegi ei togi sind.

Erandiks on küll see bürokraatiamasin, mis mõnikord tankina üle sõidab, kuid see on nõmedus ja nõmedus pole mulle kunagi meeldinud. Seetõttu püüan lapsi õpetades mõelda, mida on vaja ja mida mitte.

CV

• Sündinud 23. märtsil 1953.

• Lõpetas 1971. aastal Puhja keskkooli.

• 1976. aastal lõpetas konservatooriumi (praegune muusikaakadeemia).

• 1976. aastal siirdus tööle Miina Härma nim Tartu 2. keskkooli (praegune Miina Härma gümnaasium).

• 1990–1996 töötas muusikaõpetajana Soomes.

• Alates 1996. aastast töötab taas Miina Härma gümnaasiumis.

• Kolm last: Triin (27), Markus (24) ja Maria (17).

• Kuulub Eesti Segakooride Liidu juhatusse

    Tagasi üles