Eesti IT ei tohi olla seebimull

Kalle Tammemäe arvates jääb Eestis puudu infotehnoloogiasektori integreerimisest teiste elualadega – tehnoloogiaterminid on vaja tõlkida tavakeelde.

Eesti on väljendanud selgelt oma soovi kuuluda maailmas innovaatiliste infotehnoloogia-kesksete riikide hulka. Tore. Samal ajal tuleks aga kainelt aru anda, et IT ei seisa püsti üksi, Eesti oludes pole see ka eraldi märkimisväärne majandussektor ega väärtus iseeneses. Küsimus on ju selles, kas riigi IT-keskne innovaatika paistab silma kodanikele ja avalikule sektorile rahulolu tekitavate teenuste läbi või tagab meie ettevõtete ekspordipotentsiaali tõusu. Sest ITst iseeneses ilma tulutoovate rakendusteta pole tolku ka siis, kui nii koalitsioon kui opositsioon seaksid selle oma esmaseks prioriteediks.

Kuigi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tööjõuvajaduse prognoosis 2003-2009 (projekt) pole sellist sektorit nagu IT, on IT-sektor hariduses siiski selgelt eristunud. Nimelt teeb riik tänuväärset tööd, tellides aasta-aastalt rohkem IT-spetsialiste nii akadeemilises kui rakenduslikus kõrghariduses. Koolide lõpetamise järel suunduvad noored tööle asutustesse ja firmadesse, mille nimes ei avaldu midagi infotehnoloogilist. Loomulik. Ja palgad on vähemasti IT Kolledi lõpetajatel Eesti keskmisest mitu korda kõrgemad. Ahvatlev!? Pole ka ime – IT on organisatsiooni selgroog ja palgatud spetsialisti vastutusmäär kõrge.

Puudulik strateegia

Aeg on nii kaugel, et me ei peaks enam rääkima IT-sektori kasvatamisest, vaid teiste ning uute sektorite arengust, mis saavad lisakvaliteeti

IT rakendamisest. Spetsiaalset rõhku bio-, meditsiini-, haldus-, kohtu- jt infotehnoloogide koolitamisele ei ole mõtet panna – erinevate oskustega spetsialistide grupitöö on pikemas perspektiivis palju elujõulisem.

Võtame kas või puidutööstuse, kus tänu IT-le võetakse toorpalgist välja maksimum ning iga tihusentimeeter jõuab läbi logistika oma kohale mööblis, ehituses või mänguasjas. Kui öeldakse, et seast läheb lihatööstuses kaduma ainult kisa, siis infotehnoloogia võimaldab samamoodi igas muus valdkonnas raiskamise välja juurida.

Pikka aega on Eesti koolid põdenud IT-õppe strateegia puudumist. Ülikoolid ei valmista ette spetsialiseeritud õpetajaid, puuduvad ühtsed programmid. Arvutid on aineõpetajatele justkui tüliks majas. Enamgi, lapsed on mihklid-mannid neid kodutööde tegemisel kasutama. Ja milleks kõigeks veel!

Samas on üks etapp ajaloos, mis põhjendas IT õppeainena koolidesse toomist, õnnetuseks või pääsemiseks möödas. Enam ammu ei otsita vastust küsimusele: mis on arvuti? Vaja on teada, kuidas ja kus arvutit kasutada

Kas ei peaks vajalik strateegia koolide jaoks seisnema just arvutiõppe integreerimises kõikide ainetega nagu infoühiskonnas loomulik? Kooliõpetajad ja koolilõpetajad peavad valdama arvutit kui vaimuvõimendajat ja rutiinse töö vähendajat mis tahes alal, muidu pole kasu ka neist tuhandetest arvutitest, mida koolidele kingitakse. Siin oleme mitmetest arenenud riikidest, kus terved keskkooliprogrammid juba suures osas e-õppel baseeruvad, maha jäänud.

Kui inseneride puhul on nende tööobjekt reeglina käega katsutav, siis IT-spetsialiste valmistatakse ülikoolides ette tegelemaks ainult täiesti abstraktsete andmetega, mis on kasutatavad vaid teadustöös. On selge, et firma usaldab ja võtab kiiremini tööle eelkõige konkreetsete oskustega inimesi, selliseid on vaja sageli leida kiiresti, et mingis ahtas turuaknas toote või teenusega õigeaegselt välja tulla. Niisiis, üheks võtmeks on rakendusoskused.

Teiseks võtmeks IT-spetsialistide õpetamisel lisaks konkreetsele tehnoloogiale, tark- ja riistvarale on ka oskuse kujundamine töötamaks koos teiste ametialade spetsialistidega. Arvuti ei ole ammu enam midagi maagilist, arvuti on lihtsalt suurepärane vahend.

IT-haridus on sunnitud tegema läbi mitmeid revolutsioone tingituna tehnoloogia ja ühiskonna arenemisest. Firmad, mis vähegi tahavad säilitada turupositsioone, on loonud oma õppeprogrammid ja sertifitseerimissüsteemid, mille integreerimine õppekavadega on paras peamurdmine. Sobiva tasakaalu leidmine ajast sõltumatu teooria ja elulähedase praktika vahel on kõrghariduse suurim väljakutse.

Märkimisväärselt palju on Eestis riiklikke info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) organisatsioone ja riiklikke projekte. Kahjuks on paljude riiklike struktuuride ajast ette ruttav tegevus osutunud väheviljakas. Ühiskond ei taju veel, et käivitatud projektidega suureneks kodanike vabadus või väheneks riigiaparatuuri suurus.

Kuigi ID-kaart on vaieldamatult käepärasem ja vastupidavam kui paberpass, tuleb sellest rõõmu tundmiseks praegu liiga palju tehnikasse ja eneseharimisse investeerida. Kui X-tee loob standardi andmevaramute ühitamiseks, millest võidavad vähemalt idee järgi kõik liitunud asutused, siis kodaniku maksukoormus ei ole vähenenud. X-teel on nii palju karisid ja auke, et vilkast liikumisest sellel on vara rääkida – kas sai otsa arendusraha või väsisid entusiastid tuuleveskitega võitlemisest?

Tegematajätmised

Puudu paistab olevat ka headest tõlkidest-tehnosuhtlejatest, kes suudaksid idee IKT terminoloogiast vabastada ning teha selle X-teelistele mõistetavaks. Probleemiks on stardikoht, alustada ei tule mitte IT-riigist, vaid kodaniku ITst. Kõige õnnestunumad näited IKT suurprojektidest on internetipangandus ja e-maksuamet – vabaduse lisandumine või vähemalt aja kokkuhoid on paljudele tunnetatav.

Tõdegem, et IT ei saa olla hype, vaid kvaliteetne ja süsteemne lähenemine muude eluvaldkondade edasiarendamiseks. Eesti majandusliku konkurentsivõime suurendamiseks, kui soovite. See nõuab aga nii parimat praktilise suunaga haridust ja motiveerimissüsteeme kui ka projekte muudes sektorites. Infotehnoloogiast saab kasu olla vaid siis, kui seda osatakse integreerida sinna, kus sest kasu on.