Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Noor naine unistab pimeduse kiuste hingehoiutööle asuda

Tartlanna Karin Leesmaa on täiesti tavaline tudeng, kes unistab kõrgkooli lõpetamisest, töökoha leidmisest ja oma pere loomisest. Nende unistuste teostamise muudab keeruliseks üks asjaolu – ta ei näe.

Olete 33 aastat vana. Kas te pole kunagi nägija olnud?

Ei. Öö ja päeva vahet teen, ei teagi, kas näen või aiman. Saan aru, kui päike paistab. Toas ma tuld ei kasuta.

Mul on glaukoom. Silmarõhk on tõusnud, surunud silmanärvile ja põhjustanud närvi kärbumise. See on ravimatu.

Kuidas te sellega lepite?

Seda peaks tegelikult küsima nendelt, kes on jäänud pimedaks. Kui pole kunagi näinud, siis ei tea tahta.

Muidugi on mul piirangud peal: ma ei saa olla nii aktiivne, kui tahaks, kõikjale ei pääse.

Mida tähendab teile lause: puud on juba rohelised?

Mingit kujutluspilti ei teki. Võtan seda lihtsalt kui fakti. Väiksena olen tajunud värve – kollast, punast, musta.

Ettekujutus asjadest tekibki siis, kui olen üle katsunud.

Aga kui teile roos kinkida?

Kunagi üks inimene küsis, kas võib lilli kinkida – kartis, et solvab. Aga mulle väga meeldib lilli saada.

Pilte seinale tahan ka. Üks tuttav küsis, miks mul peegel seinal on. Vastasin: et sina end vaadata saaksid.

Mul on televiisor, ikka vaatan seda. Kui on kaua vaikust, siis ma ei tea, mis ekraanil tehakse. Tunnen puudust pealeloetud tekstist. Mehhiko seebid mulle jälle ei meeldi.

Kuidas teist üliõpilane sai?

1998. aasta sügisel läksin Tartu Teoloogiaakadeemiasse. Olin ammu mõelnud ülikoolis õppimisele. Ikka nappis julgust. Tol suvel võtsin lõpuks ennast kokku ja helistasin Eenok Haamerile. Mulle meeldis tema suhtumine. See oli realistlik, aga samas positiivne. Ta ütles: «Probleeme on, aga ei ma teile ei ütle. Tulge kohale.»

Alguses võeti mind vabakuulajaks. Neil – ega ka minul – polnud ettekujutust, kuidas õppimine võiks edeneda. Pärast esimest semestrit immatrikuleeriti. Tegemata on veel lõputöö.

Õppekirjandusega on muidugi raske. Pimedate kirjas seda sama hästi kui pole, ei saa isegi öelda, et on vähe. Head sõbrad aitavad. Ka sotsiaaltöö tudengid, kes praktikal mulle materjali linti loevad.

Põhikooli ajal Emajõe koolis unistasin inglise keelt õppima minemisest. Aga siis andsid pedagoogid mõista, et see on ebarealistlik unistus.

Praegu on suurim õnn, et õppimine on maksuvaba.

Suured on te sissetulekud?

Põhitööna teen harju, nagu suur osa pimedaid, aga põhiline elatusallikas on pension. 1783 krooni ja puudega inimese sotsiaaltoetus 640 sinna otsa. Palk, mida harjade eest teenin, on nagu muuseas. Koera toiduraha.

Kui palju eest ta sööb?

Tema sööks ilmselt rohkemgi. Enamik inimesi ei liigutaks selle palga eest suurt varvastki. Minult on summat kuuldes küsitud: on see päevas?

Miks läksite just teoloogiaakadeemiasse?

Tahaksin hingehoidjaks saa-da.

Praegu olen teinud ainult telefonitööd usaldustelefonis. Tahtmist tööle minna on küllalt, küsimise julgust vähem.

Tartu Pereraadios olen vabatahtliku kaastöölisena teinud sotsiaalvaldkonda käsitlevaid saateid. Näiteks üksildusest jõulude ajal. See töö jäi unarusse digitalisee-rumise tõttu. Nüüd teevad inimesed ise intervjuud lõpuni valmis: ise lõikavad kokku, ise vajutavad puldis nuppe. See eeldab nägemist.

Ei taha olla vinguv pessimist, aga... praegu meile küll räägitakse integratsioonist, aga see ongi rohkem sõnades.

Eks eelarvamusi ole mõlemal pool, puudega inimestel tervete maailmast ja vastupidi. Kui aga eelarvamusi ei kummutata, ei kao need kunagi.

Igasugu nalju on olnud.

Näiteks?

Üks põetaja küsis mu käest, ega ma voodist maha kuku. Ma ei tulnud kohe selle peale, et küsida, kas tema vaatab magades, kus põrand on.

Või küsitakse: kuidas sa sööd? Panen aga lusikaga putru suhu ja söön!

Söögi teen ka ikka ise, teenijaid ei käi. Vaat pannkooke pigem ei tee. Kui, siis ülepannikooke, neid on hõlpsam teha kui väikseid.

Igapäevaelu asjadega saan toime. Ka pesu pesen ja triigin. Hea on, kui keegi tulemuse igaks juhuks üle vaatab.

Teie koolivalik eeldab ilmselt usulist tausta.

Olen nelipühilane. Liige olen seal, aga muidu pigem ikka kristlane. Neliteist aastat.

Jah, muidugi on mul olnud miks-küsimusi. Teatud olukordades need tulevad, aga ei saa ju jäädagi nutma.

Minust on läbi käinud kõik – kõhklused, kahtlused, pahameel... See kuulub nii usulise kui ka inimeseks saamise arengu juurde.

Hingehoidjaks olemisse suhtus keegi kunagi väga irooniliselt. Ma tahaksin siiski lähtuda sellest kontseptsioonist, et ma pole hingepööraja. Muidugi on iga uskliku kohus sõnumit jagada, aga seda ei pea tegema vägivaldsel viisil.

Hingehoidja on pigem ikka psühholoog, mitte kirikuõpetaja.

Kes on teie sõbrad?

Huvitav on see, et mida vanemaks saad, seda enam sõbra mõiste kitseneb. Vanasti olid kõik kooliõed sõbrad.

Sõpradega olen tutvunud kiriku juures ja olen neid leidnud kursusekaaslaste hulgast. On ka nägijaid sõpru. Mul on sellega vedanud.

Ei tahaks muidugi elada teiste najal, aga nägijate abi on vahel ikka vaja.

Kas te Saaremaale, kust pärit olete, tagasi pole tahtnud?

Mis ma seal teeksin? Seal oleks veel raskem elada kui linnas. Olen 26 aastat elanud Tartus, enam ma tagasi ei taha. Pensionäridest vanemad elavad Pöide vallas.

Mulle väga meeldis ühe mu õppejõu mõte: kui vanemad on vanad ja vajavad hoolitsust, siis me võtame seda normaalselt, kui aga täiskasvanud lapsed tahavad jääda elama vanemate juurde, siis see pole normaalne. On loodusest määratud, et täiskasvanud elavad eraldi.

Elate praegu üksi.

Ütelge üks naisterahvas, kes lastest ei unista. Sõbrannal, kes on ka pime, on kaks last. Saab hakkama. Mina ei ole veel sõnajalaõit leidnud.

Iga meest – et lihtsalt keegi oleks – ma ka ei taha. Pimedatel meestel on lihtsam leida terve naine – ehk loeb naiste instinkt hooldada ja hoolitseda.

Mul on tekkinud ka küsimus, kas mul üldse on õigus last tahta. Võrreldes tavalise perega tuleb pimedate vanemate lapsel varem suureks kasvada. Samas võivad nad just seetõttu olla tublimad ja iseseisvamad.

Kindlasti pole mul aga õigust hoiakuks: ma tahan endale kedagi siia ilma lihtsalt seepärast, et ta mul oleks. Keegi, kes vanas eas suppi tooks.

Pigem tahaksin tuua siia ilma kellegi, kellele mul on pakkuda kodu ja pere. Muidugi ei mõista ma üksikemasid seepärast hukka, pole mingit põhjust nende suhtes terav olla.

Vabal ajal teatris käite?

Muidugi ma käin, aga käiksin tihedamini. See pole nii lihtne, sinna pean saatja kaasa võtma. Kui aga mina kellegi kaasa kutsun, on iseenesest mõistetav, et ma ostan ka talle pileti. Kaks piletit läheb paraku liiga kulukaks. Seepärast sageli ei saa. Tänavu olen vaadanud «Viiuldajat katusel».

Aga reisimas?

Eesti piires peamiselt. Kui sihtkohta saaks valida, oleks neid palju. Taize kloostrisse

ehk kõigepealt. Reisidel kuulan giidi juttu. Nii tekib ettekujutus.

On Tartus lihtne liikuda?

Nüüd, koer Karmeniga, käin küll. Üksi suurt ei käinud. Tean, et on pimedaid, kes koeraga kahekesi terve linna läbi käivad. Mina olen temaga alles aasta koos olnud. Õpime. Kaubamajja ja Raekoja platsile purskkaevu juurde näiteks leian küll tee. Pean marsruudi mehaaniliselt pähe tuupima.

Ülikooli raamatukokku üksi ei oska minna. Seal oli sekeldusi ka, arvati, et koeraga pole hea sinna tulla. Noh, teatrisse ma koeraga ka ei lähe.

Unistan, et oleksid poed, kus valge kepi või juhtkoeraga inimesele appi tullakse.

Aga jah, ülikooli loengutesse lähen küll koeraga. Loengute ajal ta norskab laua all.

Tagasi üles
Back