Kes paradiisis, kes põrgus

Mart Sanderi hinnangul on eesti inimese ja teatrikunsti vahel habras suhe, kus valitsevad pelgus, ebamugavus ja pinda sondeeriv ebalus.

Äsjalahkunud Eesti teatri suurkuju Lia Laats rääkis sellist lugu: andnud tema kunagi komöödiaetendust, mis lavalolijaile endile tundus sujuvat erakordselt hästi. Saal aga jälgis näitlejate pingutusi stoilise rahuga ning haudvaikuses. Kuna publiku hulgas olnud ka Lia Laatsi hea sõbranna, tundus asi talle eriti veider.

Etendus lõppes, ning kui proua Laats oli garderoobis grimmi maha võtmas, kõlas uksele koputus. Saabus sõbranna, kes etendust saalist oli jälginud. Enne kui Lia Laats midagi küsida jõudis, teatas õhevil daam: «Issake, Lia, no küll oli naljakas! Ma pidin kohe taskuräti suhu toppima, et mitte valjusti naerma hakata!»

See ammune intsident illustreerib kõnekalt seda habrast suhet, mis valitseb eesti inimese ja teatrikunsti vahel. See on suhe, kus ei valitse mitte usaldus ja vabadus, vaid pelgus, ebamugavus ja ettevaatlikult pinda sondeeriv ebalus.

Eestlase jaoks ei ole teater selline traditsiooniline õhtuveetmise vorm, nagu see on tavapärasele eurooplasele, kellele restoran-teater-tants on viimased kolmsada aastat olnud eduka õhtu valemiks. Ja seda sugugi mitte ainult kõrgklassile.

Meie kodumaal on asi ühel hetkel pisut kiiva kiskunud. Muusika ja teater iseenesest ei ole Eestile sugugi võõras, oli aga kuni oma teatri sünnini eelkõige sakslaste õlul. Ilmselt tuleb põhjusi eestlase ja teatri omavaheliseks jahedaks suhteks otsida just rahvuskonfliktide pinnalt. Tundub, et rahva kollektiivses teadvuses sümboliseerib teater ikka kadakasakslust, millele aus eestlane selja pöörab.

Palju on punkthaaval esile toodud rahvusooperi puudujääke, millegipärast ollakse kidakeelsemad, rääkides selle asutuse plussidest.

Kuis rahvas ooperisse saada?

Väide, nagu ei tahaks eestlane minna ooperisse, sest kättesaadavaks muutunud hüpertasemel salvestused on pannud teda hindama kvaliteeti, milleni Estonias ei küünita, on niisama skemaatiline, nagu väita, et inimesed ei vaata sõnalavastusi, sest Hollywoodi kassahitid ületavad tasemelt teatrites pakutava.

Elava ettekande võrdlemine salvestisega ei ole tark tegu. Vaataja silme all sündiv on ainukordne ning sündmus iseeneses, mille emotsionaalne laeng ei laiene alati taasesitusele. Lisaks ei tohi unustada, et ooperisalvestus on tänapäeval eelkõige ühekordne projekt, mis ei anna adekvaatset teavet ühegi teatri tegelikust tasemest.

See on investeering, mille müügiedu tagamiseks koondatakse parimad jõud kogu maailmast ning millele kulutatakse miljoneid. Naiivne oleks loota, et sellise skaalaga projekt meile koduõuele kätte tuuakse ja seda mõistliku hinnaga näidatakse.

Loomulikult tuuakse maailmas välja mammutetendusi, mille ajal võib laval ja orkestriaugus näha kümneid supertähti. Nõudlikumast nõudlikud võivad oma rahulduse saada näiteks Bayreuthi festivalil Wagnerit jälgides – tasub ehk mainida, et 700 dollarit maksvale piletile eelneb kuni kümneaastane ootejärjekord. Vaatame peeglisse ja küsime endalt ausalt, mis oleks maksimumsumma, mille eest nõustuksime oma kodumaal teatrisse minema.

Ette heidetakse Estonia repertuaarivaliku ja lavastuste konservatiivsust, unustades ära elementaarsed pakkumise/nõudluse reeglid, mis panevad käe ette masse pigem peletavale kui paeluvale materjalile. Lisaks: et hinnata alternatiivset ooperit või lavastust, peab olema kursis traditsioonilisega.

Laias laastus võib öelda, et Eestis on rahvusooper haridusasutus, mille funktsioon piirdub ooperi tutvustamisega potentsiaalselt ooperijahedale elanikkonnale, kellest suur osa on kohustuslikus korras ehk paar ooperiliteratuuri aabitsateost üle vaadanud ning eelistab hämarale eliitteosele tuttavate viisijuppidega hitti.

Tihtilugu näib, et ei kritiseerita mitte niivõrd rahvusooperit, kuivõrd ooperit kui žanri. Fantaseeritakse, et kuidagi ja kusagil tehakse ooperit, mis suudab haarata ja erutada.

Lõviosa ooperit mittearmastavaist inimestest on oma otsuse baseerinud mitte konkreetselt nähtule, vaid stampkujutlusele ooperist kui staatilisest kunstiliigist, mis seostub keset lava seisva ja arusaamatus keeles karjuva ülekaalulise, teismelist tütarlast mängiva daamiga. Paljud ei tea isegi seda, et juba kümmekond aastat saab Estonia lavaportaalilt reaalajas lugeda ooperi eestikeelseid tiitreid.

Lava- ja publikueetika

Aga võib-olla on nii, et probleemiks ei ole mitte halb ooper, vaid halb publik. Etendus on sümbioos tegija ja vaataja omavahelisest keemiast, ja kui üks osapool oma kohustused teise ees täitmata jätab, jääb õige atmosfäär sündimata. Eestlane ei ole oma natuurilt selline, kes tuleks teatrisse kindla veendumusega seal nauding saada. Pigem on asjal ikka selline kohustuse mekk man, mis on lisaks vürtsitatud alateadliku masohhistliku tungiga leida asjas vajakajäämisi.

Teater tähistab ohtu eneseteadvusele – mis saab, kui ma naeran või plaksutan vales kohas? Võetakse kaitsehoiak. Kuidas aga saab üldse nautida midagi, mida ei usaldata?

Pärast üht koomilise ooperi «Cox ja Box» etendust teatris Bel-Etage pihtis mulle üks daam, kes oli enda arvates ostnud pileti revüüetendusele «Beau Monde»: «Ma ei osanud alguses seisukohta võtta. Jälgin, ja ise mõtlen – on see nüüd naljakas või ei ole Lõpuks otsustasin, et tegelikult on ikka päris naljakas. Ja just siis, kui ma tahtsin naerma hakata, lõppes etendus ära!»

Iga hea artist teeb oma kunsti eelkõige iseendale, publikul lihtsalt veab, et ta satub seda pealt nägema. Ja kui hea artist läheb paradiisi, kus ta terve igaviku esineb inglitele, siis halb artist satub põrgusse, et aegade lõpuni esineda eesti publikule. Välja arvatud ehk juhul, kui publikueetikas lähiajal mingi tiigrihüpe peaks toimuma, mis ooperi ja vaataja vahelise viha-armastuse-suhte üles soojendab.