Ülle Lichtfeldt, kõhuga maanaine

Ülle Lichtfeldt Foto: Postimees.ee

Rakvere teatri täht Ülle Lichtfeldt. Kas glamuurne primadonna, seksisümbol ja kaanetüdruk? Kindlasti. Aga ka käed-mullas-perenaine, kes ootab muide hetkel last.

Ülle Lichtfeldt, seksisümbol ja kaanebeib, Rakvere teatri primadonna. SL Õhtuleht ja Kroonika avaldavad lugusid tema nabarõngast ja endistest meestest ja endistest töödest (baaridaam, maadam). Ning kui näitlejanna juhtub mõne kilo juurde võtma (rolli jaoks tegelikult), siis tuleb ka sellest kirjutada. Harvem räägitakse tema rollidest, välja arvatud Õnne tänava Are.

Nüüd on Ülle ühe teise põhjusega juurde võtnud. Ta ootab teist last. Aga kuidas ta seda ootab! See on väga moodne. Seni mängis Pipit. Sünnituse tähtajani juulis kavatseb kaasa teha suvetükis, Mati Undi lavastatavas «Suvekoolis». Ja juba septembris tahab Lichtfeldt tagasi teatrisse minna.

Kohtume kohe pärast Ülle proovi (Rakvere teatris) pärastlõunal Viitnal, mille lähedal maamajas näitleja koos teatridirektorist mehe Indrek Saarega ja 12-aastase tütre Barbaraga elab.

Ilusa kevadilmaga istume Viitna järve kaldale rohule. «Kuidas pilti teeme?» küsib Ülle fotograaf Egertilt. «Mina alasti kaskede vahel?»

Lichtfeldt suhtub paralleel-endasse, sellesse meedia loodusse, kerge irooniaga.

Hiljem Saare ja Lichtfeldti pool paneb Lichtfeldt maatöö riided selga, hakkab kartuleid koorima ja rõõmustab, et vist esimest korda tehakse temast ilma meigita mitteglamuurseid pilte (musta õhtukleidiga lumel graatsilises poosis traagilise näoga näiteks).

Intervjuud alustab ta ise. Samuti vist kerge irooniaga.

«Noh, millest sa rääkida tahad? Euroopa Liidust muidugi!»

Aga palun! Mis su elus seeläbi muutub?

Teatris ei või varsti enam suitsetada, tehakse klaaskapp. Aga miks ma pooldan – sest et mõtlen lastele. Mu lastel on siis võimalused mujale õppima minna.

Mitmes kuu teisel lapsel kõhus läheb?

No arvuta ise, tähtaeg on juuli teine pool.

Päris mitmes kuu. Ammu peaks olema selles, mida vanasti nimetati dekreediks.

Varsti peaks vist jah. Aga ma ei kujuta ette, et jään koju istuma ja kõhtu kasvatama. Tegutseda tuleb kogu aeg. Siis jaksad ja siis oled rõõmus ja siis ei ole vaevusi.

Minul kui mehel on raske ette kujutada, kuidas sa jaksad, sellises nii-öelda seisus.

Aga miks ma ei peaks jaksama. Vahel ikka väsin ära. Hormoonid möllavad. Esimese lapse ajal olin ma nii noor, mul ei olnud aega mõelda ega tähele panna. Nüüd ma vist oskan juba nautida seda, mis minuga toimub.

Ja otse lavalt lähed sünnitama?

Nii lihtne see nüüd ka ei ole. Rolli teen ju tegelikult duublis Piret Raugiga, sest viimane etendus on mul nädal enne tähtaega. Ilma duublita oleks minust vastutustundetu, ei tea iial, kuidas läheb. Praegu on küll hästi tore, teen spagaati ja puha.

Ma ei tea, kas sa oled kangelasema, aga kangelasnäitleja kindlasti.

Ah, mis kangelas... See on ikka seotud ambitsiooni ja edevusega. Ei saa ju kõrvale jääda, on hirm, et äkki keegi teeb ära.

Milline ausus.

Mõtlen kogu aeg, et jään sellest või sellest ilma. Olgem ausad. Okei, tema (patsutab kõhule – V. V.) on nüüd juba tähtsam, aga teatrist ma ikkagi loobuda ei kavatse. Kuigi Pipit enam ei mängi. Võiks panna laia kleidi ja rinnad maha tõmmata, aga Pipi ei seisa kordagi paigal, seda ma enam ei suuda.

Näiteks kuumas stripitükis «Täismängus» suitsetan laval, ja viimane pilt olen purjus. Inimene saalis võib mõelda, et ma olen näitleja, see on mu roll, aga kindlasti on ka neid, kes mõtlevad, et näed, ise rase, aga suitsetab ja joob.

Jätsid suitsetamise maha või?

Jah, aga see on raske. Ma olen kogu aeg kõva suitsetaja olnud. Kui ma väga tahan, siis panen nüüd ka ette. Oh, oleks tulnud juba enne maha jätta.

Plaanitud laps?

Ikka, arvestasin umbes, et kui ma nüüd rasedaks jään, siis saan ilusti hooaja lõpuni mängida, suvetüki ka, puhkuse ajal sünnitan ja siis saan septembrist kohe tagasi lavale minna. Tundub võib-olla julm?

Moodne võib-olla.

Ei, aga mis vanasti teisiti oli, naised sünnitasid kartulivagude vahel. Minu vanaema rääkis. Rabati hommikust õhtuni tööd. Ja nagu lapsed kaela kandma hakkasid, sunniti kohe ka tööle.

Mul on endastki pilt, kuidas laman heinamaal rätiku sees ja vanemad teevad eemal heina.

Sa pead imiku teatrisse kaasa võtma.

Jah, vähemalt nii kaua, kui ta tissi saab. Neid rolle, mis ma praegu teen, mängin kindlasti edasi, aga kas ma kohe saan midagi uut... Võib-olla mõtlen natuke idealistlikult. Proovid tähendavad siiski seda, et ma ei ole hommikul ega õhtul kodus. Tegelikult on ju eluaeg lapsi saadud, näitlejad ka. Vaata, palju on Elle Kullil lapsi, või Anu Lambil. Mul on nüüd siuke tunne, et küll on ilmaime juhtunud, Lichtfeldt ootab last.

Jah, nii see välja tuleb. Mis su esimene laps väiksest õest või vennast arvab?

Viis aastat tagasi oli see teema hästi aktuaalne. Ajas ja ajas, et tahab õde või venda. Ma tegin juba nalja, et vanaisa-vanaema teevad sulle kõik alati ette-taha ära, mine räägi nendega. Õnneks siis sündis mu vennal laps. Kelle eest Barbara ikka aeg-ajalt hoolitses. Kui oli temaga pool aastat koos olnud, siis tuli ühel päeval suurte silmadega ja ütles: ma ei taha õde ega venda.

Nüüd ta on põnevil. Ma arvasin, et muutub armukadedaks. Aga ta on väga tubli.

Puberteedi ajal muutuvad vanemad vist mingil hetkel nõmedaks, ei saa äkki enam millestki aru lihtsalt. Tekib barjäär.

Aeg-ajalt ikka juhtub, sest puberteet on väga tugevalt sisse murdnud, jah.

Millegipärast tundub, et sa pooldad vabakasvatust.

Ei, selles mind küll süüdistada ei saa! Ma olen nii palju näinud lapsi, kel lastakse kõike teha. Mul ühed kolleegid tegid soome laeval naksitralle, pakkusid lastele kommi. Üks kaheksa-üheksa-aastane soome poiss sai need kommid ja virutas naksitrallidele näkku. Vanemad naeratavad kõrval. Nii vahva ju!

Barbara on kasvanud vabalt, sest me oleme tihti ära. Kui ta oli noorem, siis ta oli vanaema juures. Ta on hästi iseseisev ja kohusetundlik. Juba lasteaias hakkas ise kohal käima. See selleks. Aga lapsele tuleb ikka öelda, mida tohib ja mida mitte.

Karm ema oled?

Ei ole. Noh, nüüd ta jäi koju ahje kütma. Ega talle see väga ei meeldinud.

Konkreetse ütlemisega oled?

Barbara, jah, räägib pigem Indrekule kõik ära kui mulle. Ega ma selle üle uhke ei ole. Vahel teeb see natuke haiget. Aga ma olen, jah, äkiline. Ega ta ei karda mind, aga ta on tark, valib rahulikuma inimese, kellega rääkida. Mis ta siukse hullu juurde tuleb. Ükspäev avastasin end talle ütlemas: nii kaua kui su jalad on minu söögilaua all, sa mulle vastu ei haugu!

Ränk vanarahvatarkus.

Siis ma hakkasin naerma ja mõtlesin, mis jutt see nüüd on! No see on niuke targutamine, mida ma ise olen kuulnud, ja siis ma avastan ennast nii ütlemas! Appi!

Miks tütar ajakirjanikke ei salli? Ma tean: küsime liiga palju.

Ükspäev alles küsisin talt. Et kuidas sul koolis on, kui jälle ema on kuskil esikaanel, jälle kuskil kirjutatakse. Ega tal kerge ei ole ses suhtes. Loomulikult talt küsitakse minu kohta. Õnneks on linn väike ja kõik teavad üksteist, aga eks teda see tähelepanu natuke väsitab. Vahel on minu üle uhke ka, vahel aga hakkab nagu konkureerima. Näiteks paneb minu eelmise suve teksad jalga. Demonstratiivselt.

Oled sa ajakirjanduses üle ekspluateeritud?

Noh, reeglina õnneks ajakirjanikud ekspluateerivad nii palju kui ma lasen, aga vahel juhtub ka, et küsitakse telefoni teel kiiret kommentaari väikesele nupukesele, aga siis ilmub sellest mitmeleheküljeline lugu à la «Ülle Lichtfeldt tahab, et laps oleks nagu tulesäde». See on küll alatu.

Aga ma leian, et olen avaliku elu tegelane, ja kuigi olen kõrvetada saanud, ei hakka ma ütlema, et ajakirjanikud on lollid.

Sind ikka tuuakse täitsa, ütleme nii, lambiteemadel esile. Kas Ülle Lichtfeldt mängiks erootikafilmis?

Vahel mõtlen, et jumal hoidku, kas millestki muust ei ole kirjutada. Inimesed on ju aastaid ajakirjanikuks õppinud. Ja siis kirjutavad minu nabarõngast.

Kas Rakveres vaadatakse järele ka? Eesti seksikaim 2003, jess!

Mina liigun seal väljaspool teatrimäge väga vähe. Ma käin ainult teatud poodides. Ei olegi sellist aega, mil väljas käia. Baarides. Pidevalt on mingid väljasõidud teatriga ja kui vaba aeg on, siis kasutan selle ära kodus.

Pidutsema peab ka.

Aga ma tunnen, et kui ma istun siin koduhoovis, mu ümber on vähesed ja väga head sõbrad, siis ma võin napsu võtta, nii palju kui kulub, ma võin pikali kukkuda, võin ükskõik milline olla ja keegi ei vaata viltu ja ma ei pea kartma, mida ma suust välja ajan.

Väljas käimisega ongi see, et... ega ei saa inimesele pahaks ka panna, aga... kui ta ikka on väheke julgust võtnud ja tuleb, katsub sind näpuga ja ütleb, et näeee, seksikas, või näe, õnne-kolmteist. Ma ei tunne ju end hästi. Kui tantsin, siis kommenteeritakse: näe, kuidas vingerdab.

No tobe olukord, neil on raske ja mul raske. Ega neil ei ole ju ka kerge tulla ütlema seda lauset, milleks nad on julgust kogunud.

Kui jabur! Aga meelitused?

Kui inimene tuleb siiralt ja tänab mõne rolli eest või soovib jõudu, siis ta võib näpuga katsuda ka kui tahab.

Oled sa mõelnud, miks just sina oled nii populaarne? Kõik näitlejad ju pole.

Paratamatult – sa võid teha teatris väga häid rolle, aga kui sa ei ole teles ja ajakirjanduses, siis sind enamik inimesi ei tea. Paraku meie töös tuleb tuntus kasuks. Isegi siis, kui see vahel tüütuks muutub.

Mida sa arvad öisest viinamüügikeelust Eesti linnades?

Oi, see on nõme, püha jumal, küsigu passi alaealistelt. Lihtsam on ses osas võtta kasutusele turvameetmed, kui et politsei kogu aur hakkab kuluma puskaritöökodade või salaviinaurgaste otsimiseks, kus Alma, Salme, Olga või Vilma müüb salasigaretti ja salanapsu! Mina tahaks väljasõitudel küll vahel öösel näiteks veini osta.

Kuidas sa reggae-muusikat kuulama hakkasid?

Paar aastat tagasi hakkas mu noor kolleeg Peeter Rästas mulle jube põnevaid Jamaica muusika plaate lindistama, näiteks Patric, ja sealt see huvi algas. Mingi aeg ma olin sellesse väga süvenenud, käisin Bon Bonis reggae-õhtutel. Kuulan siiani, aga neid plaate on Eestist raske saada. Ja kui sattusin hiljuti Londonis plaadipoodi, kus oli terve korrus reggae’t täis, läksin täitsa endast välja. Osad nimed on tuttavad, osad võõrad, mida ma võtan, mida jätan, ma ei jõua ju kõike kuulata! Ostsin kogumikke.

Reggae tekitab tunde, et ah, mida me närvitseme, kõik on ju tegelikult okei, eks.

Täpselt nii ongi! Kusjuures ei pea olema kanepi all reggae’t kuulates!

Muidugi, see muusika jõuab suurepäraselt ka ilma selleta kohale. Sul on nüüd maamaja. Glamuurne mulje, mis sinust meedia vahendusel on jäänud, puruneb, kui mõelda, et sa sobrad mullas.

Just seda ma teen. Vaata mu käsi. Maanaise käed! Kõik vabad hetked käib õue peal õudne andmine. Praegu on kõik põhitööd tehtud. Riisutud, küntud, kartul veel vaja maha panna.

Ise kündsid traktoriga?

Isa kündis. Ta arvab, et ma ei saa traktoriga hakkama, ja võtab isegi aku ära, et ma sõita ei saaks. Tal on hirm, et ma lähen ise metsast puid ära tooma ja sõidan surnuks. Tegelikult saan hakkama.

Saaks ju lihtsamalt ka elada. On siis vaja rassida?

Tead, aias toimetad, istutad, käppapidi mullas. Äkki avastad, et absoluutselt ei lähe korda, mis laias ilmas sünnib. Teater ei huvita, mingi ringirahmimine ei huvita, vat siis tekib tunne, et saab ju lihtsamalt ka. Mille pärast ma rabelen, muretsen, kellele kuradile seda minu ambitsiooni vaja on?

Käsi mullas on parem chill kui suitsuhaisuses baaris vedeleda?

Just! Lähen teen ikka õhtul oma välikööki kaminasse tule, joon head veini või teed. Kutsun mõned head sõbrad külla, kuulame head muusikat.

Kõlab ilusti.

Mitte ainult ei kõla, ongi ilus! Ja eks lapse ootamine ka muudab mõtlemist. Kõik tundub nii tühine. Mitte küünilises mõttes. Aga tekib küsimus, mis siis omab õieti tähtsust? Kas see rutt, see tõmblemine on seda väärt?

Tähendab, sa ei tekita pseudoprobleeme.

Aga nüüd ma rikun jälle kõik ära, ju see on ikka selle hormoonimölluga seotud. Jõuame freudilikult ikka seemnerakutasandile välja.

 

Indrek Saar,
abikaasa, Rakvere teatri direktor

Mina sain Üllega tuttavaks nagu tööandja töövõtjaga. Enne kui ma Rakverre tööle tulin, siis ma loomulikult tahtsin iga töötaja kohta võimalikult palju teada. Ma teadsin, et selline inimene nagu Ülle Lichtfeldt on Rakvere teatris tööl. Siis me töötasime mitu kuud...

Me oleme pärast mõelnud, et millal see armastus siis algas, aga ei oska sellele siiani täpset diagnoosi panna.

Meil on Üllega nii. Tema tegutseb, mina teen plaane. See on ju ideaalne tiim! Mina olen aeglane ja tasakaalukas saarlane, tema on temperamentne ja kiire. Noh, muidugi praeguses seisus ta sadat meetrit ei jookse, väga kiireid liigutusi ei tee, aga tema olemus on jäänud samaks. Ta hindab ausust, otsekohesust, lihtsust.

Kuulge, kuidas ma oma naist ikka iseloomustan? Ma olen teinud parima valiku, eks. Järelikult ta on kõige ilusam, targem ja parem.