N, 30.06.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pimedate kooli juht hoiab rõõmu alati tallel

Pimedate kooli juht hoiab rõõmu alati tallel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

«Noh, vanakesed, miks te tunnis pole?» hõikab energiline koolijuht arvutiklassi taga kükitavatele jõnglastele. Ta korraldab, pärib, kiidab, noomib, puistab anekdoote ja naerab – selline on Emajõe kooli hing Silja-Anu Taru.

Elukäik on teid pillutanud Lääne-Virumaalt Saaremaale ja lõpuks Tartusse. Kuidas teile ülikoolilinnas meeldib?

Minu vanemad õppisid küll Tartu ülikoolis, aga sõja ajal läks isa Kadrina raudteejaama tööle ja pääses armeest. Tulin ülikooli kehakultuuri õppima ja abiellusin pärast 3. kursust, mees oli arst. Läksime Saaremaale, kus tegin 20 aastat sporditööd.

Kolisime Tartusse, sest mees tahtis kaitsta teaduskraadi. Mina tulin spordiühingusse Noorus, hiljem töötasin Tartumaa koolinoorte sporditöö organisaatorina.

Tartu meeldib mulle, kuigi elan tagastatud majas. Fotoalbumi «Tartlased Tartust» tagakaanel on minu pildistatud fotod neljast aastaajast – need on tehtud koolimaja aknast.

Kuidas tulid teie ellu puudega lapsed?

1986. aastal suri minu 45-aastane abikaasa infarkti. Kolleeg tegi ettepaneku minna Meeri eriinternaatkooli vanemkasvatajaks. Nõustusin majanduslikel kaalutlustel. Poeg oli tookord vene kroonus ja tütar keskkooli viimases klassis.

Sain vaimupuudega lastega kaks nädalat töötada, kui mõistsin, et see ongi minu kutsumus.

Meeris oli õpetajaid, kes ei oleks pidanud seal töötama. Oli lõpupidu, kui üks õpetaja tunnistas: «Täna on nii vastik päev! Pean lastele tunnistused kätte andma ja suruma kõigi nende vastikult higiseid käsi.»

Kas mõned lapsed on jäänud teile eriliselt meelde?

Oi, neid lapsi on palju. Ühele poisikesele meeldis kangesti minu lambanahkne kasukas. Ta jooksis mulle alati vastu ja pani näo kasukasse. Hankisin Rommile tutvuse kaudu kasuka ja sain kriitika osaliseks: kas niisugusele on kasukat vaja. Rommi rõõm aga oli üüratu.

Üks poiss pidi minema alaealiste asjade komisjoni, sest ta oli varastanud kusagilt suvilast kapsaraua ja raadio. Komisjonis sai ta tublisti sarjata, aga pärast läksime kalatarvete poodi õngesid ostma ja kohvikusse.

Järgmisel päeval oli poiss korjanud metsast mulle korvitäie seeni ja küsis: «Aga millal me järgmine kord linna saame?» Käik alaealiste komisjoni oli unustatud, aga poes ja kohvikus käimine jäid meelde.

Kuidas sattusite vaegnägijate kooli etteotsa?

Tulin Emajõe kooli direktoriks konkursiga. Kõigepealt võtsin maha kardinad, millele oli löödud rasvane tempel – 2. eriinternaatkool. Tualettruumid olid kohutavas seisus, esimene raha läkski nende remontimiseks.

Minu kümne direktoriaasta jooksul on haridusministrid kogu aeg vahetunud. Aga meil on vaegnägijate õpetamisel nii pikk praktika, et polegi nii tähtis, kes seal eesotsas on.

Kümne aasta eest oli koolis 61 last, neist kolm pimedat. Nüüd on lapsi 106, neist pimedaid 23. Meil on nii abikooli-, toimetuleku- kui ka gümnaasiumiklassid.

Kas riik annab Eesti ainsale pimedate koolile piisavalt raha?

Internaadi remondiks oleme saanud kahe aastaga kolm miljonit ja teinud korda katuse, ehitanud juurde pool korrust ning teinud köögi euronõuetele vastavaks.

Olin sügisel kaks kuud Ameerikas, muu hulgas õpetati meile seal finantsasju ja kokkuhoidu. Kui ütlesin, et meie õpetaja kuupalk on keskmiselt 500 dollarit, jäid ameeriklased tummaks. Ameerika õpetaja keskmine kuupalk on ju 5000 dollarit.

Eelarveraha on väike, aga oleme saanud palju abi välisriikidest. Näiteks söögisaali sisustuse ostsid meile mormoonid.

Köögi remondiks annetas 15 000 dollarit anonüümseks jäänud eraisik Ameerikast.

Näiteks õppevahendid – mitmesugused pimedate masinad, arvutid, printerid, isegi paber – on kõik saadud abi korras. Olen sõitnud oma autoga Lätti, Leetu, Poola, Soome, Rootsi ja Taani abi järele.

Sport ei ole teie elust kadunud?

Noorena olin hea suusataja, keskkooli lõpetamise ajal meistersportlane.

Tartu maratoni sõitsin viimati mitu aastat tagasi. Tookord tuhises minust enne Elvat mööda üks mees ja ütles tere. «Tere-tere, aga ega ma teid ei tunne,» vastasin. «Peaksite tundma küll, ma sõidan täna teist viiendat korda mööda.» Ometi oli tema toitlustuspunktides suusad alt ära võtnud, aga mina kui vana sportlashing kogu aeg edasi punnitanud

Olin sporditööle hüvasti öelnud, kui mind valiti Eesti Pimedate Spordiliidu presidendiks. Tänu sellele oleme käinud palju välismaal võistlustel.

Üks välisreis annab pimedale rohkem kui paar nädalat õppetööd koolis.

Kas te pimedate kirja tunnete?

Kui keegi mulle seletuskirja kirjutab, veerin ikka kokku. Nägija käed ja näpud ei ole muidugi nii tundlikud kui pimedal.

Missugune on inimeste suhtumine pimedatesse?

Kui pime on koos saatjaga, pöörduvad inimesed ikka saatja poole. Aga see, et inimene ei näe, ei tähenda ju, et ta ei kuule või ei suuda suhelda.

Me siiski ei tunne, et oleksime tõrjutud. Lapsed käivad luulekonkurssidel ja võistlustel. Asume kesklinnas, elu keskel. Hakkame tegema juurdeehitist, unistame ka võimla ja ujula rajamisest.

Pimedate maailmaorganisatsiooni kõige tähtsam mees tõdes, et nelja aastaga on meie kool väga ilusaks muutunud. Mõtlesin, et taevake, kas peab tulema Ameerikast kohale, märkamaks, et midagi on hästi. Võibolla eestlased ei märkagi üksteise tegemisi?

Kui suur on vaegnägija või pimeda võimalus leida tööd?

Oleme loonud kooli juurde tugikeskuse ja ametikooli. Mööblipolsterdaja eriala on lõpetanud kaks kursust. Selge, et pimedast ei saa lendurit ega autojuhti. Aga meie lõpetajaid õpib näiteks teoloogiakõrgkoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis.

Missugused on teie suhted oma laste ja nende lastega?

Väga head, kõik neli lapselast – Tõnis, Emma, Ants ja Mark – õpivad Reiniku gümnaasiumis. Praegu 16-aastane Tõnis uhkustas väiksena, et tema vanaema sõidab autoga ja julgeb ujulas pukilt vette hüpata.

Minu lapsed sündisid ajal, kui emad pidid ruttu tööle minema. Aga neil oli ilus ja rahulik kasvukeskkond Saaremaal. Minu mees tahtis, et oleksin daamilikum. Tegin talle kohe alguses selgeks, et minust ei saa kunagi daami, sest olen kehakultuurlane.

Uuesti abielluda? Ei ole olnud aega. Olen juba nii vana, et enam mehele ei kipu. Aga iial ei või öelda ei iial

Pärast mehe surma mõned tuttavad ja sugulased kaugenesid minust, ilmselt kartsid, et hakkan abi küsima. Aga eluraskused tegid mind tugevamaks.

Kas te olete juhina karm?

Direktor ei saa olla väga heasüdamlik, siis kasutatakse seda ära. Tahan, et kõik töötajad annaksid endast maksimumi.

Üks endine paha poiss jõudis spordi kaudu õigele teele. «Mind hakkas direktori juures käimine ära tüütama,» ütles ta. Kui tema isa tõi mulle lillekimbu, tundsin, et olen selle välja teeninud.

Üldiselt ma ei hooli sellest, mis minust räägitakse.

Kuidas suudate säilitada lustlikku meelt?

Minu elu moto võiks kõlada – peaasi, et ma oma rõõmu ei kaotaks. Leedu sportlased ütlesid, et kui ma Ateenasse paraolümpiale ei tule, pole neil anekdootide vestjat. Meie lastega juhtub palju lõbusaid lugusid.

Õpetaja rääkis kord pimedatele lehmast, väike savist lehm oli näidiseks. Kui lapsed läksid lauta, kükitas üks pime maha ja hakkas lehma otsima. Pärast ütles: «Ma mõtlesin ise ka, kuidas nii pisike loom saab nii palju piima anda.»

Üks kasvataja rääkis linnas: vaat siin vaateaknal torkab see silma ja seal too. Järgmine kord teatas pime laps: ma ei taha, et mulle midagi silma torgataks.

Kui panna silmad kinni ja mõelda, et nii jääbki kogu eluks – seda on raske ette kujutada. Aga inimesed on oma saatusest üle. Ja lahku minnes võib pimedalegi öelda julgesti «nägemist» – nad näevad lihtsalt teistmoodi.

Tagasi üles