Kurvitsa parem mina peitub tema raamatus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Luulet, miniatuure ja mõtisklusi esitav mõõdukas mahus valikkogu «Tõrvalill» loob selle autorist Lembit Kurvitsast üllatavalt selge, poeetiliselt mõjusa tervikpildi.

Kurvitsa varasemad kuus luuleraamatut jätsid mulle mõneti ähmase ja visandliku mulje. Mitmed Loomingus ja Postimehes ilmunud head luuletused – ja neid polnud sugugi vähe – kippusid kogudesse koondatult muu kesisema materjali varju jääma.

Sellist hästi koostatud ja autori tugevaid külgi esile toovat valimikku nagu mullu ilmunud «Tõrvalill» on aga oma 50. sünnipäeval ette näidata vaid vähestel eesti luuletajatel.

Kristalliseerumine

20 aasta eest arvustasin ma tollast luule debüütsarja (Noorus 1984/7) ja kirjutasin Lembit Kurvitsa kohta: tema värsside «tagamaadel hõljub – olgugi ebamäärases olekus – midagi ürgset ja mütoloogilist, ning autori silmapaistva tõsiduse ja siiruse juures on mõne kandva sõnumi kristalliseerumine vägagi võimalik».

Nüüd võime öelda, et see kristalliseerumine on toimunud.

Oma luule paremikus on Kurvits loonud tugeva autorikujundi, mis nägemuslikult peegeldab tänapäeva tsivilisatsiooni pingeid, paineid ja võõrandumist, selle võõrandumise destruktiivset survet ülitundliku indiviidi teadvuses.

Kahvatumaid palasid ja hõredamaid meelisklusi on «Tõrvalilleski» üksjagu, seda eriti lühemate salmide seas, kuid häirivalt mõjule need ei pääse.

Luuletaja Kurvits leiab värskeid kujundeid armastusest ja surmast rääkides, ta tuletab inimestele meelde olemise algtõdesid, näilisuse ja tõeluse vahekordi.

«Arvutite kaudu,/ hästihoolitsetud sõrmede läbi,/ käivad suured rahad./ Aga viimase töö/ teeb ikka labidas» (lk 192).

Nagu tulnukas

Valikkogu lüüriline mina on sageli nagu tulnukas teiselt planeedilt, kes siiralt ja lapsemeelselt imestab maise elu absurdi ja agressiivsuse, veidruste ja lõputu vägivalla üle.

Seejuures pole autor üldsegi võitlev-paljastav näpuganäitaja, tema taotluseks on hoopiski luua oma lüüriline, võõrandumisvaba maailmatervik.

Säärase suurejoonelise omamütoloogilise muinasmaa ahvatlevad kontuurid terenduvad «Tõrvalille» paljudes igatsuslikes visioonides ja unelmkangastustes.

Ning seda rängem on alateadvusliku-unenäolise muinasmaa kokkupõrge jõhkra realiteediga, kus pole kohta lapsemeelsele tundlemisele.

Seda lahendamatut konflikti lakkamatult ja valuliselt teadvustava autori enesegi pärisosaks on «rahutu ekslemine päikese all, teadmata miks» (lk 120).

Vene keeles

Kurvitsa suurt tähelepanu äratanud ja oma otsekohesusega lugejaid vapustanud pihtimuslugu lakoonilise pealkirjaga «1993–2000» (Looming 2000/8) tõlgiti varsti ka vene keelde. Ajakiri Raduga (2002/1) avaldas selle rubriigis «Marginaal».

Kurvitsa loomelaadi kõrvutati seal Venedikt Jerofejevi ja Sergei Dovlatovi omaga. Tekstile järgnes psühhiaater Vladimir Kuke väga asjatundlik ja heasoovlik kommentaar.

Muu hulgas märkis psühhiaater: «Olla juba päris põhjas, ellu jääda, ja siis veel kirjeldada oma kogemusi nii andekalt, liigse paatoseta, tigeduse ja künismita – seda suudavad vähesed.»

Kummaliselt põimuvad elu ja luule, imelikud on teed, mis viivad maisest madalusest eeterlike avarusteni. «Luuletus on viiv, mil inimene/ seisab vastamisi valuga/ leidmata rohtu/ Jumalalt ja inimesilt» (lk 77).

Möödunud aastal ilmus Eestis 94 luuleraamatut. Kui peaksin neist ühe võtma kaasa üksikule saarele, siis valiksin Lembit Kurvitsa «Tõrvalille».

15. mail 50-aastaseks saanud luuletaja Lembit Kurvitsa juubeli tähistamine algab Tartu kirjandusmajas täna kell 18.

    Tagasi üles