27.11.1951 17.05.2004
Gunnar Grapsi ei ole enam. Tema laulud jäävad, samuti rockivaim, mille ta mitukümmend aastat tagasi eesti muusikasse tõi. Mõnes mõttes oli ta legend juba oma eluajal, sest neli kümnendit pika muusikutee vältel kogunes tal üldteada tähiseid terve rida.
TV.EE: Lahkus Gunnar Graps Kommentaatorite esmaspäevased järelhüüded Gunnar Grapsile
Trummar, laulja ja laululooja-rockikomponist Gunnar Graps kuulub sellesse põlvkonda, kes biitlivaimustuse ja 1960. aastate biitmuusika ajel tõi eesti n-ö kergesse muusikasse suure muutuse. See oli kirglik noortemuusikalaine, iseolemise kultuurimanifest, millele ei suutnud päitseid pähe panna ka tolleaegne nõukogude ideoloogia.
See oli ka isetegemise pidurdamatu laine. Tolleaegne entusiasm ja loominguline purse on midagi niisugust, mille kui lätte juurde pöörduvad praegused noored muusikud ikka ja jälle.
Rajal ja raja kõrval
Olles muusikukarjääri alustanud 1964. aastal ja tuntuks saanud mõned aastad pärast seda biitansambliga Mikronid, siirdus Gunnar Graps teisele rajale kui Jaak Joala, Ivo Linna ja osalt ka Tõnis Mägi. Temast ei saanud estraadilaulik, teda ei paelunud niivõrd biitlite päikeseline optimism, kuivõrd briti biitmuusika rockilik ja bluusilik pale. Tema iidoliteks olid Rolling Stones ja Mick Jagger.
Ansambel Ornament, mille ta moodustas 1973. aastal, oli raske rocki pioneer Eestis. Kõrvuti Rujaga, kuid siiski viimase varju jäänuna, mängis Ornament ledzeppelinlikke psühhedeelse varjundiga riffe, esindas käre-tumedat kõlamaailma.
1976 pani Graps kokku Magnetic Bändi ja pööras teisele rajale, hakates mängima huvitavate instrumentaalseadetega jazzrocki, millest ei puudunud ka viited reggaele ja funk-soulile.
Varsti aga muutis ta grupi koosseisu, kuna kuulajaid nappis, pani selga neetidega nahkrõivad ja hakkas Magnetic Bandi nime all mängima briti tolleaegse uue hevilaine vaimus metal-rocki. Kui 70ndad olid Grapsi muusikaline kuldaeg, siis 80ndatest sai publikumenu tipp-periood.
Just siis mängis ta Mosfilmi filmis «Seal, kus meid ei ole» peaosa. Film rääkis rocklaulja ja balletitantsija armastusest.
Magnetic Band ja selle teisik Gunnar Graps Grupp tiirutas aastaid mööda Nõukogude Liitu, kuni perestroika järellainetus ja Eesti iseseisvumisega kaasnenud uste sulgemine ta rajalt maha võttis.
Graps läks Ameerikasse, oli seal poolteist aastat, töötas remondimehena, unistas muusikukarjääri jätkamisest.
Tema neljakümnendale sünnipäevakontserdile 1991. aastal kogunes Tallinna linnahalli vaid kolmsada inimest. Graps oli DJ mitmes raadios ning klubides ja laevadel; mõned aastad tagasi reklaamis tema nägu ja trummimäng Hansapanga pensionifonde. Temast kirjutas Kroonika.
Igas kontekstis püüdis ta kehastada siiski rockimeelset mässulist. Ühes intervjuus rääkis Graps, et ta on terve elu olnud mässaja ning teinud muusikat, mis talle meeldib. «Mina ennast muutma ei hakka. Kahjuks on aga paljud mu põlvkonnakaaslased, kunagised meeletud rokkarid, libedale teele läinud ning sülti tegema hakanud.»
Retrohõngune Magnetic Band tegutses 1996. aastast taas vahelduva edu ja sagedusega. Elwood Music andis välja plaadi. Grapsi laulu ja suupilli võis kuulda bluusikontsertidel. Muusikuna oli ta taas pildil, ehkki mitte keskel, vaid serval.
Oma viimaseks jäänud plaadi pealkirjaks tahtis Gunnar panna «Kloun», mis osalt peegeldanuks tema pisut iroonilisevõitu enesehinnangut, kuid mullu ilmunud plaadi nimeks sai teistmoodi sümbolina mõjuv «Rajalt maas».
Jättis raudse jälje
Eesti Muusikaauhinnad 2004 pärjas Gunnar Grapsi elutöö auhinnaga. Ta plaanis teha bluusikogumiku, kus osaleksid tema kõrval kõik Eestis bluusi mängivad parimad muusikud. Kuulutas, et tahab taas minna Venemaale kontserte andma.
Mõned aastad tagasi tunnistas Graps Kroonikale: «Jamad tervisega on mu hoogu maha võtnud. Eks ma olen oma räigelt elatud aastate jooksul elu täiel raual põletanud ja kaua see mootor ikka vastu peab. Hirm tuleb peale küll, kui näed, kuidas tuttavad muusikud ümberringi tasapisi kasti vajuvad.»
Eilehommikune uudis Raudmehe surmast tõi Postimehe veebiversiooni terve laviini siiraid järelehüüdeid Gunnar Grapsi muusika austajatelt. On selge, et oma laulude ja hoiakuga suutis ta jätta paljude südamesse püsiva jälje.
Lahkus pühendunud, jonnakalt oma rida ajanud rockimees, kellest kõige paremini jutustab tema loodud muusika
Jaak Ahelik , trummar:
Jonn, oma liini ajamine oli tema juures kõige olulisem. Gunnar teadis täpselt, mida teeb ja muusikasse puutuvates asjades oli ta endas väga kindel.
Tema bändidest on läbi käinud vähemalt 90 protsenti oma ja praeguse aja arvestatavaid pillimehi. Ta on üks väheseid, keda võib eesti muusikas tõeliselt pidada legendiks.
Kõige paremini räägivad temast ta enda tehtud lood ja muusika. See oli tema suhtlemise moodus. Gunnarile polnud kunagi ükskõik, kas saalis on 10 või 100 inimest. Kuigi ta mängis ka kümnele alati täie jõuga, tahtis ta alati, et teda kuulaks täissaal. Ta oli maksimalist, kes kunagi ei tahtnud midagi teha poolikult.
Ma tutvusin temaga 1970ndate keskel. Talle täiesti tundmatuna läksin küsima, kas võin üheks mänguks laenata tema trummikomplekti. Imelik, aga ta andiski. Sel ajal oli trummide hind mõõtmatult teistsugune kui praegu. Gunnar oli väga abivalmis inimene. Ja ta elas kõiki asju väga läbi.
Margus Kiis , kriitik:
Natuke kahetsusväärsel kombel mäletatakse Gunnar Grapsi liiga ühekülgselt. Tema imagoloogias domineerib kujutlus 1980ndate tüüpilisest egomaniakaalsest hevimehest, kes musta nahka riietatult peenikese häälega kisades laval kargleb.
Tegelikult viljeles Graps oma muusikuteel väga erinevaid liine ja stiile. Tema juhitud Mikronid oli 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses väheseid stiilipuhtaid Eesti rnb ansambleid. Isegi tavaliselt hard-rock-bändiks tituleeritud Ornament viljeles ka souli ja isegi reggae't.
Legendaarne Magnetic Band alustas 70ndatel keeruka jazzrockiga, jätkas reggae, disco, funky ja popiga ja alles 80ndate keskpaiku pöördus ta heavy metali poole, mis tõi talle ka kõige suurema kuulsuse nii Eestis kui ka kogu NSVLis.
Nii õnneks kui kahjuks saabus surm siis, kui ta oli üle 10 aasta saavutamas loomingulist kõrgseisu. Sel aastal sai ta maha hea albumiga «Rajalt maas», kus kostus ka tema puhul enneolematut eneseirooniat.
Tiit Karuks, ajakirjanik:
Graps oli oluline tegija eesti rockmuusikas, kuhu Ornament, Magnetic Band ja GGG on jätnud märgatava jälje. Ta ajas kogu oma elu jooksul kangekaelselt oma rida, selles oli tema tugevus ja nõrkus. Tugevus seepärast, et teda oli võimatu mitte märgata, meeldis tema muusika või mitte. Nõrkus aga selles, et see suhteliselt jäik joon 1990ndatel enam peale ei läinud. Sellest ka ehk mõningane kibestumus. Mina puutusin Grapsiga kokku tema kõrgajal 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses , kui tegin ETVs rocki- ja dässisaadet «Heli jälg». Ning muidugi need aastad, mil istusin Tartu muusikapäevade üriides.
Grapsi rokkarlikkust näitas kas või seegi, et aastad ei muutnud tema soengufassongi hevimees ta oli ja hevimeheks ta jäi. Hevimehena läks ta ka ära teise ja paremasse maailma.
Minu meelest oli üks teda iseloomustavaid lugusid «Raudmees». Sellised inimesed nagu tema ei paindu, sellised inimesed murduvad. Graps, paraku, murdus liiga noorelt.