Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimase aastaga on maailma üks olulisemaid toormeid nafta teinud läbi korraliku hinnatõusu ning aasta 2003 suvekuude keskmine 30-dollariline barrelihind on tänaseks asendunud ligi 42-dollarilise hinnaga.
Tegureid, mis on nafta hinna sihikindlale tõusule kaasa aitamas, on mitmeid. Näiteks ei ole maailma suurimaid naftamaardlaid omavas Iraagis suudetud kuigi edukalt alustada märkimisväärset nafta (välja)pumpamist. Lisaks paistab olevat naftat eksportivate riikide kartell OPEC turul toimuvaid arenguid valesti hindamas ning kerkivaid hindu ignoreerides tõmmati tootmiskvoote veel hiljuti hoopiski koomale.
Kuigi need kaks pakkumispoolset olulisemat tegurit on koos hirmuga võimaliku pakkumise sabotaai ees naftahinna tõusu juures tähtsal kohal, ei suuda nad oma tähtsuses võistelda nõudluspoolsete teguritega. Sest näiteks lisaks Ühendriikide ja Jaapani majanduse väga jõudsale stardile on globaalset naftatarbijate armeed vaadates pildile tekkimas koguni uusi olulisi tegijaid. Kelle esirinnas on mõistagi seismas Hiina.
Kuna ajalooliselt on kõigile naftahindade teravamatele tõusudele järgnenud majanduslangused, on oluline lahti mõtestada, kui olulised on tänased arengud turul.
Kuigi hüüdlause «kõigi aegade kalleim nafta» tekitab kõhedaid tundeid, on mitmeid tegureid, mis peaks seda kõhedust oluliselt leevendama. Ennekõike on oluline arvestada, et koos naftaga on viimaste aastakümnete jooksul kallinenud ka muud kaubad ning kui näiteks arvestada Ühendriikide keskmise tarbijakorvi hinna muutust, peaks naftabarreli hind tõusma aasta 1979 okile võrdväärse mõju saavutamiseks 100 dollari lähedusse. Lisaks üldise hinnataseme tõusule muudab naftahinna tõusude mõju tagasihoidlikumaks teadmine, et maailma masinavärk on säästlikum ning näiteks Ühendriikides kulub ühe dollari väärtuses SKP tootmiseks täna 40% vähem energiat kui 30 aastat tagasi.
Kuigi maailmamajanduse tundlikkus naftahindade muutuse suhtes on väiksem ning tänased reaalsed hinnad ei ole võrreldavad 70ndate kriisi hindadega, on naftahinna tõus märki jätmas. Ning see jäetud märk peaks jääma poole protsendi suuruseks maailma SKPst iga naftabarreli kümnedollarilise kallinemise kohta. Siiski on pool protsenti suhteliselt tagasihoidlik võrreldes käesolevaks aastaks prognoositud majanduskasvuga, mis peaks näiteks IMFi hinnangul jääma maailmas 4,5 protsendi lähedusse.
Kokkuvõttes võiks tõdeda, et kuigi naftahind on viimasel ajal kiiresti kerkinud, on tänane olukord erinev tavapärastest naftakriisidest ja seekordne hinnatõus on tingitud nõudluse kasvamisest fikseeritud pakkumise tingimuses. Mis omakorda tähendab seda, et majanduse kiire kasvu enese poolt kõrgele aetud hinnad saavad tõenäoliselt olema küll piduriks majandusele, kuid ilma fataalsete tagajärgedeta. Vähemalt tänastel hinnangutel.