Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi kraadiklaas näitab kümmet miinuskraadi, istub kahe Zaporoetsi, UAZ-bussi, Pobeda ja purjeka omanik, Nukuteatri näitleja Tarmo Männard jalgratta selga, sest puuduva küttesüsteemiga sapaka jäätunud akendest ei ole enam midagi välja näha.
Tarmo Männard on kahe V4 mootoriga Zaporoets 968 M omanik. Üks neist kannab numbrimärki 007 ZAZ ning värvkatte asemel on tal ülelakitud rooste. Roostega katmise idee ja teostus tuli legendaarselt autode ümberehitajalt Mati Leivategijalt, kes ainult 6000 kilomeetrit läbisõitnud Zaporoetsil traatharjaga värvi maha võttis, soolaga üle puistas ja ligi pooleks aastaks seisma jättis. Hiljem kattis ta kere lakikihiga, mis edasise roostetamise peatas.
Kui on vaja sügisel kolleege metsa seenele viia või matka korraldada, siis ajab Nukuteatri näitleja välja oma UAZid. Üks on buss reisijate jaoks ja teine on kastiga pakkide jaoks. UAZiga saab ka maastikul sõita, sest tal on nelikvedu ja aeglusti. Pole ka tragöödia, kui mõni oks värvi kriibib.
Üle jõe ja läbi mere
Ülikalleid maastureid, mille kriimustamine on omaniku jaoks katastroof, peab ta lihtsalt mõttetuteks. «Selline auto sarnaneb jahikoeraga, kes ei oskagi tahta joosta põllul või metsa vahel, sest peremehe tahtel on talle roosa patsipael pähe seotud, selja peale soeng tehtud ja jalgade otsa kindad tõmmatud. Et käpakesed ei külmetaks.»
Eelmine aasta seikles ta UAZiga Saaremaal. Tee lõppes kuidagi äkki otsa ja vastu tuli merelaht, millest siis UAZ ilusti läbi sõitis. Männardile meeldib avastada asju ja käia uutes kohtades ning see ongi üks võimalus lisaks mägedes ja vee all käimisele ning purjetamisele. Tema jaoks on auto pelgalt vahend edasiliikumiseks või millegi saavutamiseks, mitte kultusobjekt.
Kõige rohkem meeldib Männardile aga reisida jalgsi, sest siis pääseb praktiliselt igale poole.
Kiire ja odav jalgratas
Jalgratta ostis Männard endale täpselt kümme aastat tagasi, kui ta sai filmis «Ameerika mäed» näitlemise eest 2400 krooni. Tollel ajal oli see röögatu summa ja ta mõtles, kuhu oleks seda kõige parem investeerida. Rattapoest juhuslikult mööda minnes ostis ta nii kalli ratta, et ei julgenud emale ka öelda, kui palju see tegelikult maksis.
Vastne jalgrattaomanik avastas, et jalgratas on väga soodne üleval pidada ja väga kiire. «Õismäelt jõuab linna 20 minutiga, autoga 15 minutiga, aga auto peab kuhugi parkima ka,» selgitab Männard.
Veelgi parem on olukord ummikute ajal, kui jalgrattur autodest mööda vuhiseb. «Autode liikumiskiirus on sisuliselt null ja ei ole ohtu, et keegi selja tagant otsa sõidab,» teab Männard oma kogemustest.
Jalgrattaga ei ole linnas ka parkimise probleeme. Männard on teda jätnud igale poole. Ükskord läks ta Soome jõuluvana tegema ja jättis ratta sadamasse peatumist keelava märgi külge. Tagasi tulles oli ratas alles, istus selga ja sõitis koju.
«Ühe korra oli kaks päeva Balti jaamas mingi toru küljes, siis mingid kurjamid püüdsid teda küll lahti nikerdada, aga ei saanud,» räägib ta. Ükskord unustas Männard ära, kuhu ta oma ratta oli jätnud, ja kui ta lõpuks selle üles leidis, siis tuli välja, et see oli nädal aega bussijaama taksopeatuses seisnud.
Jalgrattateede projekteerijaid peab Männard diletantideks. «Ükski jalgrattur ei sõida kusagilt ringiga, kui otse saab. Lisaks takistavad jalgrattateedel sõitu hoolimatult paigaldatud äärekivid.
Kui kivi on paigaldatud asfaldist 3 cm kõrgemale, on see juba rattakummi paksus.
Samasugustes oludes ei sõidaks ka ükski autojuht,» selgitab Männard. «Enamik jalgrattateid pole lihtsalt normaalselt sõidetavad. Sestap jalgratturid ju autoteele ronivadki. Midagi pole parata,» teab Männard oma kogemustest.
Tarmo Männardi soovitused jalgratturitele
Kui te ei taha, et teie ratas niisama lihtsalt ära varastatakse, siis:
1. Ostke korralik U-kujuline lukk, mida tangidega on väga raske või lausa võimatu läbi lõigata.
2. Tarmo Männard tegi oma kolmanda ratta (eelmised varastati ära) raamile gaaskeevitusega metalltäpid peale ja lasi raami roostetama, sest sellise välimusega ratas on väärtusetu müügihinnaga.
Kui te tahate liikluses ellu jääda, siis:
1. Tasub teada liikluseeskirju ja neid täita.
2. Enda plaanidest tasub märku anda ja käemärkide abil teisi liiklejaid teavitada.
3. Ärge sõitke äärekivile liiga ligidal. Kui mõni auto teid ehmatab ja esiratas kive riivab, on kukkumine garanteeritud.
4. Mida rohkem helkureid, seda parem. Nad ei ole kallid, aga võivad päästa sinu elu.
5. Kiiver lihtsalt peab olema.
Kokkuvõtteks: Palun ärge laske ennast ära tappa suremiseks on palju õilsamaid mooduseid kui liiklus!