Köisraudtee Akropolisest Toompeale

Eesti mees Avo, kelle rotveiler Rootsi ohvitseri pures, ütleb: «Aga eurooplased on teistsugused inimesed. Nende jaoks on ka väike kriimustus suur vigastus. Sääsest tehakse elevant.»

1. maist sai ka Avost eurooplane. Kas muutus Avogi üleöö «teistsuguseks» või muutub hoopis mõiste eurooplane, kui sellesse «õrnakeste» seltskonda tuli hulgakaupa läbi vee ja vasktorude käinud postkommunistlike riikide elanikke, keda katab tunduvalt paksem nahk.

Kas on see nahk nii paks, et ei lase läbi paljut seda, mis «teistsugusele» eurooplasele on endastmõistetav?

Euroopa ja Eesti

Kui Gustav Suits kunagi esimest korda välja hüüdis oma nüüdseks tüütuseni leierdatud loosungi «Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks», siis küllap ta nägi oma silme ees eurooplast kui erudeeritud ja haritud, oma väärika maailmajao kultuuris ja ajaloos ning keelteski hästi orienteeruvat inimest, kes suutis näha kaugemale oma ninast ja koduõuest.

Näiteks oma ühte iidolit Georg Brandest.

Millisena nägi Suits aga eestlast, kellel ta soovitas iseendaks jäämise kõrval ka eurooplaseks saada?

Viinis kuulsin ühel esinemisel austerlasest haritlase suust kiidusõnu Eesti ja eestlaste kohta. See riik ja see rahvas on rohkem eurooplased kui meie ise, Euroopa Liit võib uhke olla, et Eesti nõustub temaga ühinema. Umbes nii käis tolle mehe jutt.

Küsisin ta käest, mis teda meie juures nii vaimustab ja mis nii euroopalikuna tundub. Ta rääkis eestlaste kõrgest haritusest, keeleoskusest, viisakusest, loodusearmastusest ja respektist kultuuri suhtes. Tal oli «oma» eestlastega vedanud.

Mina kiitsin takka ja tänasin õnne, et ta ei teadnud midagi meie riigi algelisest sotsiaalpoliitikast, meie inimeste äärmuslikkuseni süvenenud individualismist ja egoismist ning rahajanust, meie autoparisnike ja pangaröövlite vägitegudest Euroopas, meil üha enam levivast narkomaaniast ning lausalkoholismist.

Ei teadnud midagi meie hoolimatust suhtumisest loodusesse, sellest, kui vaevaliselt idaneb eestlaste teadvuses rohelise liikumise mõte, kuidas meil põlastatakse nn luusereid ja kummardatakse edukaid.

Ta polnud loksunud Eestimaa auklikel teedel. Ta polnud käinud Tallinna bordellides, Kopli liinidel ega näinud Lasnamäe üle ajavaid prügikonteinereid. Teda ei juhtunud purema hulkuvad koerad. Ta polnud kohtunud kanalisatsiooniaugust välja roniva habetunud ja haisva kodutuga.

Ja Tallinna tõusikluse uusim konglomeraat – Viru keskus – oli veel ehitamata.

Too austerlane oli mõne aasta eest saabunud kaheks päiksepaisteliseks suvepäevaks Tallinna, istunud vanalinna tänavakohvikutes, tutvunud paari kunstnikuga, sattunud jutu peale kahe Berliini ülikoolis õppinud noorega. Ta oli käinud Kadrioru muuseumis ja sõitnud taksoga Pirita kloostri varemetesse.

Ta oli viibinud kaks päeva ja ühe öö jumalikus mereäärses, haruldasest paekivist ehitatud keskaegses Põhja-Euroopa linnas, kus pulbitses rõõmus läänelik elu. Ta oli «maailma äärel» avastanud kõrgtsivilisatsiooni.

Ning nagu Avo poolt siunatud äpu eurooplanegi oli too austerlane teinud sääsest elevandi: kujutlenud vaesevõitu ja kurjapoolse väikeriigi Põhjamaade pärliks. Kuidas siis mitte uskuda müüti kahest Eestist?

Tuhatline pale

Ent Eesti pale on tuhatline, siin leidub kõike, ka puulasi ja tohtlasi ning rehepappe, kelle hulgast soovitab europarlamendi saadikuid valida ajakirjanik Ülo Mattheus. Selleks, et puulased ja tohtlased täidaksid tuimade lihakehadena seal Eestile mõeldud istekohad ning rehepapid keerutaksid parlamendi koridorides mõjukate tegelinskite kuuenööpi ja kavaldaksid Eestile raha ja rikkust välja. (Siis tuleks ju valida hoopis puugid-kratid.)

Aga ehk on europarlamendis istumisel veel muidki eesmärke lisaks varanduse kokkukraapimisele või koridorides puuingliskeelse plära ajamisele? Seda enam, et kuivõrd see Euroopast unelmates kokku kratitud raha ikka jõuabki iga eestlaseni?

Pigem võiksid meie parlamendisaadikud Euroopast kokku kanda sealset vaimsust ja aastatega kujundatud suhtumist – sallivust, loodushoiu ja säästva arengu harjumust, inimlikumat tervishoiu- ja sotsiaalpoliitikat, humanismi väärtustamist, oskust olla väärikas.

Kui seista Akropolisel, võib tõmmata sirgjoone Toompeani, otse üle vastuolulise Ida-Euroopa. Ärgem siis unustagem, et tegelikult oleme eurooplased juba aastatuhandeid.

Kas ikka tasub hunnidena räusates ja barbaarsete loosungitega lehvitades Euroopasse sisse murda. Kas ikka maksab pugejalikus alandlikkuses Euroopa vägevamate kintsu kaapida, selg sajandite orjameelsusest igaveseks küürus?

Riik, kus peaaegu igal tasandil võib leida jõhkrust, eneseimetlust, korporatiivsust ja pugejalikkust, mis peavad varjama tegelikku keskpärasust ja saamatust, muutub varem või hiljem lihtsalt naeruväärseks. Ja tõendab lõpuks seda, et ajalugu kordub. Õnneks farsina.