Vähe on valdkondi, kus Läänemere maade vahelised kultuurikontaktid avalduksid selgemini kui 18. sajandi fajansitootmises. «Läänemeremaade fajanss» ei ole ainult mõiste keraamikaajaloos, see on terve peatükk selle piirkonna majandus- ja kunstielus.
Fajanss, Läänemeremaade portselan
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fajanss on keraamika liik, mis oma valge pealispinna tõttu meenutab kõige hinnatumat keraamilist materjali, portselani.
Fajanss võetigi kasutusele umbes 9. sajandil m.a.j. püüdlustes järele aimata seni vaid hiinlastele tuntud portselani valmistamise saladust. Läbi aegade on jämedamast savist fajanss olnud odavam aseaine kallile portselanile kui portselanist lauanõusid said lubada endale vaid väga jõukad, peamiselt aadlikud, siis fajanss oli kättesaadavam ka laiematele rahvakihtidele.
18. sajandil rajati fajansimanufaktuure Läänemere-äärsetes riikides Taanis, Rootsis, Saksamaal, Venemaal. Neis valmistatud peamiselt kerges rokokoostiilis esemetel on nii piirkondlikke erinevusi kui ühisjooni, mistõttu neid fajanssesemeid loetakse omaette peatükiks Balti (mere äärse) rokokookunsti ajaloos.
Haruldane väljapanek
Ühena viimastest, alles umbes 1772. aastal, asutati fajansimanufaktuur ka Tallinnas. Rajajaks oli apteeker Carl Christian Fick, kes oli pärit Saksamaalt ning sai arvatavasti idee manufaktuuri rajamiseks sealsete fajansivabrikute eeskujul.
Ka Ficki töökoja meistrid olid enamasti Saksamaalt tavaline oli meistrite rändamine vabrikust vabrikusse, isegi ühest riigist teise. See aitas muuhulgas kaasa moe ja ideede levikule.
Nii on Tallinna fajanssesemetel mõjutusi Kieli lilldekoorist, Stralsundi serviisivormidest, Rootsi Mariebergi vabriku vaasikujudelt. Ficki vabrik tegutses praeguse Luise tänava kandis umbes 10 aastat ning suleti arvatavasti 1782.
Seega ei saanud vabriku kogutoodang olla eriti suur ning praeguseni säilinud esemed on väga haruldased. Seetõttu on näitus erakordne võimalus näha lisaks Tallinna Linnamuuseumi esemetele Ficki fajanssi teiste Euroopa muuseumide kogudest.
Tarbe- ja luksusesemed
Lisaks erinevate manufaktuuride tutvustamisele keskendub näitus erinevatele esemetüüpidele, mida fajansist valmistati. Toodangu skaala on ootamatult lai, ehkki põhiosa moodustasid muidugi lauanõud.
Taldrikute kõrval kuulusid serviisi veel mitmesugused esemed, mõned neist on kasutusel praegugi, mõned on oma endisaegse tähtsuse kaotanud.
Näiteks palju olulisem kui tänapäeval oli suur supitirin, mis oli iga söögilaua uhkuseks.
Kõik manufaktuurid valmistasid suurejoonelisi, maalitud või plastilise dekooriga supinõusid, mille kaas ja sangad olid aedvilja või loomapea vormiga või olid nõud üleni tolleaegse prantsuse moe järgi näiteks kapsapea- või kukekujulised.
Bool piiskopi mitrast
Oluline toodanguartikkel oli aroomivaas tänapäeva õhuvärskendaja eelkäija. Augulise kaanega nõu, mille sisse pandi lilleõite ja soola segu, oli üks põhilisi ruumikaunistusi ning seetõttu on ka aroomivaaside vormid väga mitmekesised.
Näituse üks tähelepanuväärsemaid esemeid on kindlasti Tallinnas valmistatud nn terrassaroomivaas nõu tema ümber spiraalselt keerduva trepiga, mille jalamil istub pahaaimamatu orav, keda on selja tagant juba varitsemas madu. Nii sisaldab luksusese samal ajal ka viidet elu kaduvusele.
Kõige originaalsemad Läänemere-äärsed fajanssesemed on aga kindlasti piiskopi peakatte mitra - kujulised boolinõud. Neid hakati esimesena valmistama Kopenhaagenis, mille kõrtsid olid kogunemiskohaks nn. Paavstiühingule, mille tegevuse üheks eesmärgiks oli ka katoliku kiriku pilkamine.
Just see ühing olevat esimest korda kasutanud jooginõuna kirikutegelase peakatte kujulist nõud.
Kopenhaagenist levis mood ka teistesse Läänemere-äärsetesse linnadesse ning mitra-kujulisi boolinõusid valmistati siinses piirkonnas teadaolevalt veel 19. sajandilgi.
Seega annab näitus ülevaate mitte ainult haruldasest peatükist keraamika ajaloos.
Väljapandud esemed loovad ettekujutuse ka 18. sajandi olmest, kommetest ning kindlasti kunstisidemetest, milles Eesti on olnud igati võrdne teiste Läänemere-äärsete piirkondadega.
Näitus Kadriorus
«Balti rokokoo: Läänemere maade 18. sajandi fajanss», avatud Tallinnas väliskunsti muuseumis Kadrioru lossis ja Mikkeli muuseumis 15. augustini
Umbes 80 paarisaja aasta vanust originaaleset Stockholmi, Hamburgi, Lüübeki, Kopenhaageni, Rundale ja Tallinna muuseumide kogudest. Väljapaneku on koostanud Gottorfi lossmuuseum Schleswigis Saksamaal ja Nordiska Museet Stockholmis.
Näitusega kaasneb saksakeelne värvitrükis kataloog (300 lk)
«Laupäevaakadeemia» sarjas loengud näituse teemadel (Kersti Kuldna) 5. juunil ja 7. augustil
Suur maalilaupäev kõigile huvilistele 29. mail kell 11