Saaremaal Sõrve sääres varjulises lahesopis merest välja paistvad sajad kivihunnikud on juhatanud mereajaloolastele kätte jälje saarlaste ammusest kiviärist, mille kõrgperiood jäi 18. ja 19. sajandisse.
Sõrve säär paljastas jälje saarlaste kiviärist
29. mai 2004, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõrve sääre majaka lähedal lahes korrapäraste vahedega enam kui kilomeetri pikkusel alal kõrguvatele raudkivihunnikutele ei pööranud keegi erilist tähelepanu enne, kui kohalik linnuvaatleja neid kaardistama hakkas.
See juhtus sel varakevadel, kui meri oli lahes madal ning enamik kivikuhjatisi kuival. Linnuvaatleja Mati Martinson kaardistas rannaala GPS-süsteemi abil ning selle tulemusel sündis paljutähenduslik kaart.
Viide vanale sadamale
1,2 kilomeetri ulatuses nii vees kui kaldapealsel on umbes 300 enam-vähem ühesuurust kivirauna. Korrapärased kivihunnikud on kohati ühel joonel rivis, mis näitab, et keegi on kivide kuhjamisel suurt vaeva näinud.
Martinson rääkis Postimehele, et kivikuhjatistele pääses tegelikult ligi juba üheksakümnendate aastate alguses, kui Vene piirivalvurid Saaremaalt lahkusid ja rannaäär taas kõigile avati.
Küllaltki vesise ala uurimise nüüd käsile võtnud Martinson nentis, et 4-6 meetri pikkused ja veidi üle 2 meetri laiused kivikuhilad viitavad vanale sadamale, kuid mis seal täpselt oli, see jäägu ajaloolaste mõistatada.
Seepärast juhataski ornitoloog eelmisel nädalal kivikuhilate juurde Saaremaa Merekultuuri Seltsi juhi Bruno Pao ja meremuuseumi allveearheoloogi Vello Mässi, kes leidsid ühiselt, et see on jälg saarlaste vanast kivikaubandusest.
Mässi sõnul on Sõrves avastatu väga huvitav merekultuurimaastik, mis viib meid sajanditetagusesse aega, kui kohalikud mõisnikud ajasid aktiivset kiviäri, kivikamakaid kaupmeestele müües.
Raudkive korjasid merest ja rannast kokku talumehed, kuhjates need äraviimiseks ühesuurustesse hunnikutesse. Kivikoorma ära ostnud kaupmehed müüsid need omakorda kallimalt edasi Kuramaale ja mujalegi, kus sadamaehituseks või maja alusmüüri ladumiseks sobilikke raudkive polnud.
Kihnu kivilaevastik
Kümneid tonne kaaluvad kivikoormad viidi Saaremaalt minema laevadega, teiste hulgas kihnlaste abil, kellel oli selleks kogunisti suur kivilaevastik. Kiviäri käis Esimese maailmasõjani välja ning osaliselt jätkus see veel Teise maailmasõja eelõhtulgi.
Kivikaubandus sai tugeva tagasilöögi siiski just Esimese maailmasõja ajal, kui venelased uputasid kihnlaste laevad Irbe väina ära, et sakslased Liivi lahte ei pääseks. Sama saatus tabas näiteks ka hiidlaste kahemastilisi laevu.
Mereajaloolane Bruno Pao rääkis, et Saaremaalt viidud raudkividest on ehitatud näiteks Ventspilsi ja Liepaja sõjasadamad Lätis ning kive kasutati ka Riia tänavate sillutamisel ja sadamamuulides.
Samuti müüsid saarlased Teise maailmasõja eel põllukive venelastele, kes kasutasid neid oma kaitserajatiste ehitamisel. Venelased purustasid kive ja kasutasid neid betooni valamiseks.
Kiviäri ei ajanud saarlased ainult Sõrve sääres, vaid ka mujal Saaremaa randades, kus leidus ohtralt raudkive.
Ajaloolased peavad veel selgeks vaidlema selle, kas Sõrvest avastatud kivikuhilad on ainult omal ajal müügiks valmis pandud kivikaup või viitab nende korrapärane asetus ka sealsamas asunud vanale sadamakohale.