Kraftwerk: õppind mehed, head riistad

Täpselt minu sünnist saati on Kraftwerki põhimehed, saksa elektroonikud ja heliarhitektid Ralf Hütter ja Florian Schneider ajanud oma masinarida, nii ei maksa imestada, kui ma alateadlikult mõtlesin, kuuldes rahvast enne kontserti karjumas «Kraftwerk, Kraftwerk!»: sel ei ole mõtet, võite sama hästi vait olla. Masinad tulevad lavale siis, kui nad on selleks programmeeritud. Tugev imago, pr-geeniused.

1970 nimelt andsid Schneider ja Hütter välja oma esimese masinaid imiteeriva plaadi «Tone Float», bändi nimi oli Organisation, aasta hiljem organiseeruti Kraftwerkiks.

Pöördelised sündmused maailma pop-kult-ajaloos ning siis: Tallinn 2004. 41 minutit pärast ametlikku algust (mitte mingit robotlikku ega saksalikku ega muud müütilist täpsust, lihtsalt inimsaba pääses ukse tagant lõpuks sisse).

Neli inimest kompuutrite taga. Mustad ülikonnad, kiilanevad pead. Nõksutavad põlvi. Kas robotid nõksutavad põlvi? Lugu Kraftwerki seitsmendalt, 1978. aastal ilmunud albumilt «Die Mensch Maschine». Sümboolne, mehed ja masinad, tänapäeva inimene nagu ise juba masin, millal siin viimasel 35 aastal vastuolu on olnud.

Ajastu pikkus

Kraftwerk mõõdabki ju ühe popkultuuriajastu pikkust. Räägime muusikast, mis on popkultuuriõhku hingavate inimeste üks põhilisi olemusemäärajaid. Kuuekümnendate kuld, rokenroll ja meloodiline popp tulid Kraftwerki ajastusse (ja robot-perspektiivis muundunud kujul ka Kraftwerki muusikasse) kaasa, aga Kraftwerk tekitas ka täiesti uue esteetika ruumi, kus olid juba saksa Tangerine Dream ja krautrock, prantsuse intellektuaalid ja briti psühhedeelikud.

Kompuutrid. Molekulpeen disain, samas kosmiline võimsus. Muusikaline arhitektuur ehk imeilusad õhulossid. Tehnoloogia kui puhas esteetika. Muusikaga sünkroonne visuaal. Rütmid nagu elu saundträkk. Meloodiad kui 50ndate lastelauludest. Stiil, väljapeetus. Soe elektroonika, robotlik-cool.

Kõike seda me nägime ja kuulsime ka Tallinna kontserdil. Ses mõttes ei midagi üllatavat.

Mis siis võlus? Kas see, et ligi kuuekümnesed mehed suudavad kaks ja pool tundi laval ühe koha peal seista ja tuua arvutitest kuuldavale superhead muusikat oma tuntud headuses?

Või see, et me nägime kontserdil kõiki tuttavaid, olgu nad tehnomehed või indinaised, hevikollid või das modellid, boheemid või ükskõik millise suure või tillukese valdkonna gurud.

Tehno- ja elektropopi pioneeride võlu on pigem selles, et Kraftwerk on moodsa ajastu üks sünonüümidest või vähemalt omadussõnadest. Kas Kraftwerk on ajatu, ajast ees, ajast väljas, nii ei saagi öelda. Ta miksib minevikku ja tulevikku ja ajab need aeg-ajalt lootusetult sassi.

Ajastu vaim

Aeg populaarmõistes ei olegi Kraftwerki puhul oluline. See, kuidas nad kulgevad kronoloogiliselt muusikalise ja pealtnäha muusikavälise maailma suhtes.

Et kas nende uus album, «Tour De France Soundtrack», on jätnud bändi pioneerimaine minevikku või mitte. Et kas see on nüüd lihtsalt tavaline idm, intelligentne tantsumuusika või peitub ka selle plaadi helides midagi, mis paari aastakümne pärast muutub tähenduslikuks – sest tänast popmuusikat see plaat enam ei muuda, see on selge.

Kraftwerki kui nähtuse puhul on oluline nende soojus. Miks ma muidu oma kolmeaastase poja kaasa võtsin ja ta ei olnud kontserdi noorim külastaja. Masinmuusikana deklareeritu on üks kõige inimsõbralikumaid, mis meie ajal tehtud.

Lõpetuseks tahaksin minna pateetiliseks ja öelda, et Kraftwerk on muutnud maailma paremaks kohaks. Tallinn on nüüd ka jälle veidi parem. Music Non Stop.

Kontsert

Kraftwerk

30. mail Tallinnas Eesti Näituste hallis