Voldemar Kolga: Ich bin ein Maler

Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus ei ole ainult kunstisündmus, vaid ka ühiskondlik sündmus. Kui nii, siis tekib võimalus ka lihtsalt kunstihuvilisel sõna sekka öelda professionaalide Liivranna ja Juske kõrval. Kunstikriitikud on hinnanud näitust lahedaks. Normaalne! Kunstnikud on lihtsalt rahvast lõbustanud ja nalja teinud. Ma ei ole kategooriliselt nõus sellise hinnanguga.

Kes piirab kunstnikke?

Hakkaksin peale aastanäituse nimest, mis on otsene viide John F. Kennedy ütlusele «Ich bin ein Berliner» Nõukogude vägede blokaadis olevas Berliinis. Kuulutades ennast berliinlaseks, väljendas ta solidaarsust sakslastega. Miks peavad meie kunstnikud ennast kuulutama maalijateks, kes kahtleb selles? Kes piirab meie kunstnikke? Kellega nad väljendavad solidaarsust?

Kas kunstnikel on midagi korrast ära? Mida tähendab olla kunstnik tänases Eestis? Kunstnikud küsivad, kas neid ja nende kunsti vajab nüüdisaegne Eesti? Küllap on kahtlusteks reaalsed, mitte imaginaarsed põhjused?

Kunstnikud on hakanud vist aru saama, et kaasaegses ühiskonnas arvestatakse kooslustega, kes oskavad ennast kehtestada. Sellisteks kooslusteks on praeguses Eestis kahtlematult poliitikud, ärimehed ja muidugi ajakirjanikud (PR), kes kujundavad rahva eelistusi.

Positiivne õppetund

Pensionärid ja õpetajadki on suuremad tegijad kui kunstnikud. Ma ei taha öelda, et on paha olla tegija, isegi poliitik, vaid paha on olla olematu kunstnik.

Maalikunstnikud ongi andnud näidisõppetunni sellest, kuidas teha nähtavaks koosluseks tänases Eestis ja seejuures ära tegemata teistele. Eriti raske on viimane, kuna ennast kehtestama kiputakse kellegi arvelt.

Kuidas siis tekitati kunstnike kogukonda? Alustati kontseptsiooni väljatöötamisest, mis hakkas kardinaalselt erinema eelnevate aastate omast. Ideeks oli olla iseenda peremees, saada kas või hetkeks kuraatorite võimu alt välja. Peremehetunnet tekitas Tallinna Kunstihoone enda valdusse saamine. Maade haaramine on ikka huvitav, kas või ajutiselt vabanetakse Suurest Võimust.

Sellise vägitükiga ei saa hakkama keegi üksinda. Loodi kunstnike malev, kes asus ühiselt tegutsema, nagu tegid seda ennemuistsed eestlased. Vahemärkusena mainiksin, et panna eestlasi, eriti aga suurte egodega persoone ühiselt kunsti tegema, on võrdväärne Heraklese vägitükkidega Augeiase tallide puhastamisel.

Meie kunstnikud tegid igaüks oma kunsti: Arrak jäi Arrakuks ja Elken Elkeniks, nagu teisedki kunstnikud säilitasid oma kordumatu näo. Järeldus: ühistegevus ei pruugi individuaalsust hävitada, vähemalt 4 päeva jooksul. Hirme aga oli, et keegi istub pähe!

Otse sümboolne oli maalimise viis seinale. Nii maaliti kümneid aastatuhandeid tagasi koopaseintele. Taiest ei saa seinalt ära võtta. Oma maali ei saa kaasa võtta, vaid see jääb igavaseks seinale, kuni Kasemetsa performance’ini 6. juunil, kus ajalik seondub igavikulisega.

Kunstihoone sein ühendas omavahel erinevad egod, erinevad arusaamad kunstist. Seinast sai vaimu ühendav mateeria. Tekkis üks suur organism, kus Evald Okka geenid võisid üle kanduda Toomas Altnurmele või kellele iganes. Maailmale läks teade, et maalikunstnikud ammutavad jõudu ühistegevuses.

Oma näitusega tahavad maalikunstnikud näidata, et on võimalik hakkama saada tänase Eesti ühiskonna kõige suurema probleemiga.

Selleks probleemiks on ühiskonna lõhestatus, difuussus ja koosmeele puudumine, kust tuleb inimestevaheline vaenulikkus. Kunstnikud nagu ütleksid, et ühistegevus ei ole mingi utoopia Eesti Vabariigis. Kunstnikud tahavad lammutada vaimset Berliini müüri, mis on erinevate inimgruppide vahel, kas või rikaste ja vaeste vahel.

Loo pealkiri viitab aastanäituse pealkirjale

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles