Hingestatud pilguheit lähiminevikku

2002. a romaanivõistlus ja selle tulemused jäävad tasapisi üha kaugemale minevikku, sest järgmine võistlus on ukse ees, ka tuleb uusi raamatuid kogu aeg peale. Küll aga ilmub toonasel mõõduvõtmisel osalenud romaane siiamaani. Kirjastaja leidmise ja toimetamise protsess võtab lihtsalt aega. Loodetavasti leiavad kõik trükki jõudnud romaanid endale lõpuks tänuliku lugeja.

Mäletan, et žüriiliikmena 2002. a romaanivõistlusest kokkuvõtet tehes jagasin laekunud romaanid natuke häbematult naiste-, meeste-, noorte- ja võiduromaanideks (viimases kategoorias troonis muidugi omaette nähtusena Nikolai Baturini särav «Kentaur»).

See meelevaldne ja lihtsustatud liigitus tuli nüüd, pärast Leida Rebase romaani ilmumist jälle meelde. On selge, et katse mingeid lahtreid luua on küllaltki kahtlane, eriti praegu, kui kirjanduspilt väga fragmentaarseks on lagunenud, aga üks tähelepanek sundis end mullu vägisi peale.

Nimelt olid naisteromaanide, st naiskirjanike teoste tegelased hoolimata eluraskustest ja kohatisele sentimentaalsusele kaldumisele vaatamata optimistlikud ja elujõulised, nn meesteromaanides aga figureerisid eelkõige ennast haletsevad ja kidurad luuseritüübid, kes olid langenud nii madalale, et ei üritanud oma nukrast elust enam isegi kunsti teha.

Sugulased ja tuttavad

Noorteromaanidest õhkus küll aja vaimu, energiat ja intelligentsi, aga puudu jäi kindlast ülesehitavast käest, mis erinevate žanrielementide kaosest midagi selgepiirilist välja oleks võlunud.

Leida Rebase äramärkimist leidnud teos võinuks selles jaotuses paigutuda kuhugi naiste- ja võiduromaanide vahelisse ruumi. See on vanas heas eepilises vaimus kirjutatud tekst, mis kinnitub jõuliselt eesti pikema proosa realismipõhisesse traditsiooni.

Selles kujuteldavas «lahtris», kus kujutatakse ajalugu ja inimest sügavuti ning hingestatult, on tippudena ees näiteks Tammsaare ja Traat.

Kuigi tegemist on debüüdiga, pole romaani autor päriselt algaja. Pensionipõlve pidav endine eesti keele ja kirjanduse õpetaja Leida Rebane on ajakirjanduses ilmutanud luuletusi, kasvatusliku sisuga artikleid ja kaks jutustust.

Romaani sündmustik laotub aastaile 1934–1984, hõlmab seega viitkümmet aastat nii rahvuslikus kui globaalses plaanis raskest sajandist, mis mõne jaoks oli alles eile ja teise jaoks polegi võib-olla päriselt lõppenud.

Pikapeale aga muutub see nagunii lõiguks ajalooõpikust, millele annab külge pookida mis tahes efektseid tõlgendusi.

Kõne all olev romaan efektidega ei tegele. Autor jõuab paarisajal leheküljel keskenduda mitte ainult ühele, vaid mitmele elusaatusele ja muuta oma tegelased lugejale kummaliselt lähedaseks, just nagu oleksid nad mingid vanad sugulased või tuttavad suust suhu räägitud perekonnalugudest.

Ühelt poolt elustavad nad eesti inimese vaeva ja viletsust täis kollektiivset pärimust, aga teiselt poolt panevad sellele omal kombel ka õilistava ja ülendava pitseri.

«Üle väljamäe» kujutab endast nostalgilist vaadet minevikku, kõneleb eestlaste päritolust ja loomusest, meie taluühiskonnas olevatest juurtest ja ränkadest ajaloolistest üleelamistest murrangulistel aegadel.

Romaanitegelasi vääristavad õiglustunne, valikud südametunnistuse järgi ja rahvuslikud ideaalid, mida hoiti alal aegade ja olude kiuste. Ikka pürgiti kuhugi, ikka roniti mööda väljamägede külgi kõrgemale üles. Väärtuseks olid maa, kodu ja haridus, muidugi ka armastus ja perekond.

Väärtuslik idealism

Kas seesugune liigutav idealism tähendab midagi hirmus konservatiivset, vanamoelist ja igavat? Ei ja jaa – olenevalt kultuurilistest mõõdupuudest. Need on ajas muutuvad suurused. Tänaste mallide kohaselt võiksid ka nobelistide Sigrid Undseti ja Selma Lagerlöfi teosed kergesti nn naistekirjanduse hulka liigituda, sest nende jutustatud lood tõstavad esile seesuguseid väärtusi, mis postmodernismi vaimus kasvatatud vabale inimesele arusaamatuks võivad jääda.

Suurte naisloojate teoste avaral tundeskaalal, kus domineerivad õiglus, armastus, väärikus ja kaastunne, on oht muutuda tänasest mentaalsusest läbi imbunud tarbija jaoks mõistetamatuks enesepiitsutuseks, ajast ja arust kammitsaks.

Ka «Üle väljamäe» ei pruugi noort lugejat eriliselt köita, sest tema jaoks on külaelu, küüditamised ja sõda midagi äärmiselt ebareaalset ja kaugesse ajalukku kuuluvat. Kui pole kogemust, on vanu hirme raske mõista. Nii on vist iga asjaga, millega puudub isiklik side.

Noor inimene ei kujuta ette sedagi, et kunagi võidi külakaevult kaelkookudega vett tassida ja talvel peeruvalgel kududa-kedrata. Muuseum, eksootika, eks ole!

Tänane eluolu on teistsugune, teine on inimene isegi. Muutused on toimunud ka tema sisemises, määravas plaanis, mis puudutab mõtteviisi, peamisi pürgimusi, soove ja väärtushinnanguid.

Need erinevused on juba põhimõttelist laadi ja võimaldavad end käsitleda nii kunstilises-kujundlikus võtmes kui ka sotsioloogilise kiretusega, mis on pigem analüütikute kui kirjanduse pärusmaa.

Romaani «Üle väljamäe» juhatab sisse värsivormis moto, mis pärineb Gustav Suitsu tuntud luuletusest «Kerkokell»: Nii vaikse kodoküla talo, / kui undse Vooremäe pääl. / Teed kabelihe üle palo / lää lõunevahel lämmal sääl /

Moto valik on õigustatud: «Kerkokella» kurba ja pühalikku hingust on raamatu ridade vahel selgelt tunda.

Raamat

Leida Rebane

«Üle väljamäe»

Maalehe Raamat 2004