Hiina ei mäleta Tiananmeni tapatalgute aastapäeva

Viisteist aastat tagasi kevadel jälgis maailm hinge kinni pidades sündmusi Hiinas. 15. aprillil surnud populaarse endise parteijuhi Hu Yaobangi mälestusmiitingutest oli alguse saanud võimas rahvaliikumine.

Tudengite ja intellektuaalide juhitud meeleavaldused toimusid paljudes suuremates linnades üle kogu Hiina ja kulmineerusid mai alguses Pekingi kuulsal keskväljakul, mis juba keisrite ajast kannab kaunist ja kõlavat nime – Tiananmen ehk Taevase Rahu Väravad.

Hirm demokraatia ees

Meeleavaldajad nõudsid demokraatiat, poliitilisi reforme, Hiina Kommunistliku Partei (HKP) kõikvõimsa poliitbüroo võimutäiuse kärpimist ja igal tasemel vohava korruptsiooni väljajuurimist.

Nõudmistele andsid alust ja lootust tollase peasekretäri Zhao Ziyangi suhteliselt liberaalsed vaated. Zhao oli korduvalt väljendanud mõtet, et majandusreformidega peab vältimatult kaasnema demokraatia laienemine ka muudesse valdkondadesse.

Just tema olevat väitnud, et poliitiline reform saab olema suurim eksam, millega sotsialism silmitsi seisab.

Juhtkonnas käis suletud uste taga kogu maikuu terav debatt Zhao fraktsiooni ja vanameelsete vahel, keda esindasid eelkõige ametlik riigipea Yang Shangkun ja peaminister Li Peng. Esimesed pooldasid läbirääkimisi protestijatega, teised meeleavaldajate jõuga laialiajamist.

Zhao ilmus mai keskel isegi korra ise meeleavaldajate sekka ja manitses neid laiali minema, enne kui hilja.

Arvatavasti otsustas asja Deng Xiaopingi seisukoht, kes vaatamata oma majandusreformide peaarhitekti aurale kartis demokraatiat nagu tuld ja ei näinud mingit võimalust partei võimu pisemakski kärpimiseks.

20. mail kuulutati välja sõjaseisukord. Zhao Ziyang kõrvaldati võimult ja pandi koduaresti (kus ta, praegu 84 aastat vana, viibib siiani), Pekingisse hakati provintsidest koondama vägesid ja 4. juunil saabus verine lõppvaatus: tankide ja soomusmasinate toel rulliti laiali minemast keeldunud protestijad lihtsalt lömaks.

Valitsus põhjendas maailma šokeerinud vägivalda kui riigi rahu ja stabiilsuse ning majandusreformide jätkamise huvides astutud vältimatut sammu.

Hukkunute nimesid ja arvu hoitakse tänaseni sügavaimas saladuses. Hiina Punase Risti andmetel võis tapetuid olla kuni 2600, vigastatuid 7000 –

10 000. Vanglasse ja sunnitööle sattus umbes15 000 inimest, kellest arvatavasti 300–500 on praeguseni kinni.

15 aastaga on Hiinas kahtlemata palju muutunud. Majandusreform ja areng on jätkunud, kümnete miljonite inimeste elujärg on tunduvalt paranenud, suurlinnad on muutunud üha läänelikumaks. Hiina on teinud jõulisi samme rahvusvahelises poliitikas.

Kuid, viidates eespool toodud Zhao Zizangi väitele, ei ole Hiina poliitilise reformi eksamit veel sooritanud ega selleks õieti ettevalmistusigi teinud.

Ka praegune uus «neljanda põlvkonna» juhtkond eesotsas partei ja riigi esimehe Hu Jintao ja peaminister Wen Jiabaoga ei ole selles osas võimul oldud enam kui aasta jooksul midagi positiivset suutnud või tahtnud ette võtta.

Vastupidi, 2004. aasta esimesed kuud on näidanud, et demokraatlike reformide foobia püsib ja süveneb.

Vabadusi piiratakse jälle

Aprillis võttis Rahvasaadikute Kongressi alaline komitee vastu otsuse külmutada valimisreform Hongkongis, millega jäetakse selle elanikud ilma varem lubatud õigusest ise valida oma rahvaasemikud ja tegevjuht. Ka on tugevalt asutud piirama Hongkongi ajakirjandusvabadust.

Mai lõpp on toonud taas eriti teravatoonilisi avaldusi Taiwani suhtes, mis oma eduka demokraatia ja tugevneva identiteediga on Pekingi juhtkonna suurimaks luupainajaks, kuna tema eeskuju võib ju olla nakkav.

4. juuni on Hiinas siiani suurim tabu. Taiwani ja Lääne ajakirjanduse andmetel on HRV valitsus viimastel nädalatel teinud palju, et tähtpäeva riigi sees võimalikult maha vaikida.

Ülikoolilinnakuid kontrollivad salapolitsei brigaadid, dissidendid ja vabamõtlejad on isoleeritud ja politsei pideva valve all, kaasa arvatud Tiananmeni Emade ühenduse liikmed, kes 15 aastat on võimude repressioonide kiuste teinud palju, et avalikustada toona toimunut.

Tiananmeni Emade ühenduse juht Ding Zilin, kelle 17-aastane poeg oli toona ohvrite hulgas, on esitatud 2004. aasta Nobeli rahupreemia kandidaadiks. Meenutagem, et 1989. aastal sai rahupreemia dalai-laama.