Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimesel juunipäeval Juhan Viidingu plaadikogu esitluselt tulles kuulasin kogu ühtejutti läbi ja mõistsin, et Poeet saab minna ainult paremaks ja kirkamaks. Sest hetkel pole ega vist sellisel kujul ka tule talle konkurentsi. Mõnda aega varem olin tajunud samasugust äratundmist ka Bulat Okudava kunagisi salvestisi kuulates. Temagi on uuel taustal ärganud uuele ja vägevamale, tõeliselt südantliigutavale elule, mis eriti mulluse süsteemi arme kandvat hinge sügavalt puudutab.
Kunst kui sotsiaalne nähtus sõltub alati temaga suhtlemise igakordsest taustast. Toodud juhtudel on kunagine igivägev läkitus veelgi võimendumas sedamööda, kuidas inimväärikus ja ausus oma tähtsust kaotavad.
Eriti teravalt märkab seda poliitiliste kampaaniate käigus, mis ei näita mitte ainult poliitikute palet, vaid ka suunda, kuhu nende tegusal toimel liigub kogu ühiskond. Häbi- ja autunne hakkavad võimu ja mammona nimel olematuks kahanema.
Nähes tänavail sadu plakateid «Poliitika. See on löögid allapoole vööd. Võtame nad Sinu eest vastu. Eesti edu eest kõigeks valmis! Reformierakond» või (nüüd, pärast ELiga liitumist) «Kaitse Eesti krooni, vali Rahvaliit!» või Juhan Partsi mehkeldamist Bushi, Schröderi, Aherni, Carmen Kassi ja kas või vanakuradi vanaemaga ikka Eesti edu nimel kõigeks valmis olles või «Sulle ei meeldi Igor Gräzin? Saada ta minema. Vali ta europarlamenti» jne, püüdsin kujutleda, mida oleks neid nähes tundnud ja mõtelnud Poeet, kes ei taganenud kunagi inimväärikuse, õigluse ja aususe põhimõtetest ega kannatanud ilmselget rumalust või lollitamist.
Kui sai, lollitas vaimukalt vastu, nagu praegu teeb uue aja laps Andrus Kivirähk. Aga toona oli see teisiti. Kes räägib võitudest, kui küsimus on ellujäämises. Ent nüüd? «Usk, lootus, shopping, armastus»?
Okudava laulud väikese inimese ja ehtsate väärtuste kaitseks toonaste kõmisevate fraaside ja kägistavate valede foonil on korraga omandanud uue resonantsi, on aktualiseerunud. Nii Poeedigi looming.
Tema värsid ja isiksus ei rünnanud inimvaenulikku süsteemi otseselt selle konkreetses nõmeduses, ja ta ei püüdnudki ilmtingimata kirjutada ridade vahel.
Tema pilk oli laiem ja sügavam. Ta nägi inimest kõikidest süsteemidest kõrgemale jäävana, nägi tema sügavamat siseolemust, nägi tema igavikulist mõõdet. Ja selle mõõte nägemine pole võimalik ilma teatud väärtustes kindelolekuta. Seda nii Poeedil kui meil kõigil, kellele ta kirjutas.
Toona kõige kiuste olid olemas inimlik solidaarsus ja veendumus võõrandamatus inimväärikuses, mida küll ametlikult poolt lakkamatult mõnitati. Kui see meie olemise põhi peaks aga nüüd, meie isemääramise ajal, kõikuma lööma või löödama, on asjad hullusti. Ja see puudutab meid kõiki.
Loodan väga, et Poeedi läkituse kõnekus, tema ausa otsekohesuse hindamine ka praegu (raamatuid ei osteta enam riiulitäiteks) näitab, et väärtuste professionaalse ja sihikindla õõnestamise ehk ümbermõtestamise protsess on alles hoogu võtmas, et rafineerituse kasvust hoolimata pole ajupesu siiski veel kõikvõimas, et veel saaksime ehk midagi ette võtta selle vastu, kui valijaskonda peetakse lausa lolliks ja seda ka ülbelt või poisikeselikult välja näidatakse.
Kas või näiteks, mida siis õieti tähendab loosung: «Poliitika. See on löögid allapoole vööd. Võtame nad Sinu eest vastu. Eesti edu eest kõigeks valmis! Reformierakond». Muide, reliikvia tähendus on «Võõrsõnade leksikonis»: (ld reliquiae jäänused, säilmed), püha säile; eriti kallis mälestusese, kallite mälestustega seotu. «Vabadus on meie reliikvia». Niipalju meie vabadusest Keskerakonna vaimus.