Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Helena Tulve soovib, et muusika tasakaalustuks nõelateral

Helena Tulvel on viimasel ajal alati kiire. Tellimusi teoste kirjutamiseks tuleb vasakult ja paremalt. Järjest rohkem ka välismaalt.

Millest võib olla tingitud praegune noorte naisheliloojate buum Eestis?

Ma ei oska põhjust öelda, kuid nii see lihtsalt on. Tänavusel lõpueksamil olid viiest komponistist neli naised. Ju on naised julgemaks muutunud ja tahavad olla loomingulisemad. Ka ühiskond aktsepteerib neid selles rollis nüüd rohkem.

Kuigi naisheliloojaid pole tegelikult teab kui palju, on nad olnud küllaltki edukad. Neist on kuulda ja see annab teistele julgust.

Kas noorte naisheliloojate-õppurite loomingus on ühiseid jooni?

Nad on inimestena väga erinevad, nende tunnetus on erinev ja sellest lähtuvalt erinevad ka kõik lahendused, mida nad leiavad oma ideedele. Ühte köidab heli ise ja teist mõni teoreem.

Kindlasti on ka midagi ühist – teatud pingestatus näiteks, mis võib olla tingitud kliimast ja ühiskonnast, milles me elame. Mulle tundub ka, et praegu tegeldakse üldse palju kõlaga. See on õhus. Meil on olnud üks selles suunas innustaja muusikaakadeemia elektronmuusika stuudio.

Et õpilased kas või osaliselt järgivad oma õpetaja trajektoori, on muusikas väga levinud, kuid mida sa ise oled neilt õppinud?

Ma pole kunagi nii palju õppinud, kui selle õpetamise ajal. Probleemid, millega tegeleme, on samad. Aine – see heliaine –, millega kokku puutume ja akustika on sama. Seaduspärad kehtivad meile kõigile ühtmoodi.

Õpilaste ees kerkivate probleemide edasi mõtlemine minu enda kontekstis on väga õpetlik. Teistega võrdlemine aitab ka enda trajektoori selgemini näha. Ma arvan, et olen muutunud muusikas pisut konkreetsemaks, struktuurid on selginenud, loomingu protsess on mõnevõrra teadvustatum.

Veel konkreetsemalt – millisena näed oma liikumisi muusikas, mida püüad helidega moodustada, millised on sihid?

Kui varem soovisin, et mu muusika oleks tabamatu – et ta nagu jookseks eest ära, oleks püüdmatu ja teda ei saaks hetkesse fikseerida –, siis praegu meeldib mulle selline tabamatus endiselt, kuid enam ma ei soovi, et muusika eest ära jookseks, vaid et ta oleks kuulates tugev ja sügav. Et temas oleks selline jõud, mis on tabamatu, kuid tajutav – jõud, mis poleks veenirena kerge, vaid vääramatu tugevusega toimiv.

Kui varem kujutlesin, et mu muusika liiguks nagu kuulaja ees, siis praegu ta nagu peaks teda lükkama või tõukama.

Samas soovin, et muusika tervik oleks õrn nagu süsteem, mille tasakaal püsiks kui nõelateral.

See kirjeldus toob meelde «Sula» lõpuosa, kus laviiniks paisunud helid vääramatu jõuga vallanduvad.

Viis aastat tagasi kirjutatud «Sula» oli tollal mulle pisut erandlik teos.

Selle tingis, et oli võimalik kasutada niisugust suurt instrumenti nagu sümfooniaorkester, kus ei saanud midagi juhuse hooleks jätta.

Ma püüan iga asja jaoks leida oma iseärasuse või lähtepunkti, mis kõneleb erineval moel.

Tagasi üles
Back