Haldjalik portree Lehte Hainsalust

Meie kirjandusilmas on üsna haruldane, et autor, kes pole varem ei kriitiku ega kirjandusloolasena praktiliselt trükisõnas üles astunud, tuleb välja põhjaliku täiskaalulise uurimusega ühe kirjaniku elust ja loomingust.

Luuletaja, viimasel ajal ka lastekirjaniku Valeria Räniku puhul pole siin siiski põhjust eriti imestada, on ta ju varem teinud Lehte Hainsalust nii ülikooli kursuse-, bakalaureuse- kui ka magistritöö (vastavalt 1990, 1996 ja 2001).

Selline ainulaadne keskendumine oma uurimisobjektile on lõpuks andnud tulemuseks emotsionaalse, poleemilise ja isegi kirgliku, ning samas tugeva empaatia ja imetlusväärse süvenemisega tehtud käsitluse.

Ebareaalselt õhuline

Paiguti võiks ehk isegi rääkida liigsest süüvimisest, ülemäärasest sulgumisest oma käsitlusobjekti raamidesse, mis tingib siin-seal (eriti luulekogude vaatlustes) katteta ilukõnelist imetlust ja märgatavat eemaldumist laiemast kirjandusprotsessist. Üldmulje Hainsalust jääb seetõttu pisut ebareaalselt õhuline ja haldjalik.

Muidugi, kui luuletaja räägib luuletajast, on teatud tundepaisutused loomulikud. Igatahes on vastse elulooraamatu näol tegemist teosega, mis äratab sooja sümpaatiat, ent ärgitab ka vastu vaidlema.

Iseäranis vaieldavad tunduvad väited pidevast uuenduslikkusest, mida käsitleja kaldub avastama paljudes Hainsalu teostes – lähem võrdlemine teiste meie heade kirjanikega (piirdudes naisautoritega: Mari Saat, Asta Põldmäe, Viivi Luik, Aino Pervik) jätnuks novaatoriloorbereid teistelegi.

Autor vaidleb

Raamatus tuleb ette kentsakaid väiteid ja vastandusi, näiteks: «Lehte Hainsalu ei soosi ega kaitse oma õigust nõudvaid, jalgu trampivaid lapsi, nagu seda teevad Astrid Lindgren ja Leelo Tungal» (lk 115). Mõned poleemilised väited on üldse sõnastatud kaunis hämaralt – saame küll aru, et autor vaidleb, kuid kellega ja miks, jääb ositi selgusetuks.

Seesugust sisulist rabedust põhjustab ka asjaolu, et raamatus leidub hulk üldisemaid psühholoogilisi ekskursse ja teoretiseeringuid, mis on eraldivõetuna küll vägagi tõsised ja huvitavad, kuid mis vahel päris veenvalt ei seostu Hainsalu konkreetsete vaadeldavate teostega. Arutlused lastepsühholoogiast ja isiksuse küpsemisest, armastusest, surmast ja meeste-naiste suhetest on aeg-ajalt esitatud pisut normatiivses toonis. Autori korduvalt deklareeritud tolerantsus satub ajuti vastuollu tema eetilise maksimalismiga.

Ometi tuleb tunnistada, et Lehte Hainsalu seniste arvustajatega väideldes on Valeria Ränikul paljuski õigus – mitmetest Hainsalu teostest on varasem kriitika tõepoolest pealiskaudselt üle libisenud või läbi ratsutanud (mille taga siiski ei maksaks näha mingit kriitikute vandenõu). Ja muide, raamatule lisatud bibliograafiast nähtub, et Lehte Hainsalu põlvkonnakaaslased-kriitikud on uuemal ajal pea täiesti taandunud.

Aga just Hainsalu viimase kümne aasta romaanide julget eksperimenteerivust, lennukat kultuuriloolist haaret, psühholoogiliste eritluste meisterlikkust ja ka puhtkeelelist-stiililist vormivõlu on Valeria Ränik sageli väga täpselt ja veenvalt esile toonud. Ka ülevaade Hainsalu 15 lasteraamatust on üsna asjalik ja kompaktne.

Valeria Räniku «oma kulu ja kirjadega» välja antud teos tuletab meelde tõsiasja, et veel vähemasti kümmekond meie praegust elavat klassikut vääriksid samasuguse hoole ja süvenemisega tehtud käsitlusi.

Sellisena on raamat Lehte Hainsalust mitte ainult ülevaatlik teejuht lugejatele, vaid ka omamoodi väljakutse teistele kirjandusuurijatele.

Raamat

Valeria Ränik

«Lehte Hainsalu: Miski peab olema

püha»

Tartu 2004, 264 lk