Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Argipäev ei lase end geeniuse puudutusest kuigi hõlpsasti häirida. See, mis meieni jõuab, on sageli pigem aimdus kui vapustus.
Kui Ray Charles pooleteise aasta eest Tallinnas esines, jõudis too üliinimlik miski tõesti publikuni (vähemalt paljudeni) ka läbi argise müra kandus läbi Saku suure halli kõleduse, mitmete saatemuusikute ükskõiksuse, kehva saundi ja küllap ka läbi suure osa kuulajate häälestatuse pelgaks prestiiseks meelelahutuseks. Just see ja mitte hitiedu on tõelise lauliku läbilöögivägi.
Eks iga suure popartisti tiim taotle ennekõike professionaalse show etendamist. Looja suurus ei seisne aga oskuses õlitatud kellavärgiga kaasa tiksuda (või tiksumist imiteerida). Geenius kulgeb oma aega mööda ka siis, kui hammasrattad ümberringi kokku jooksevad, ja tõmbab ettejuhtujad oma teekonnale kaasa oma südame magnetismiga.
Võib-olla on see vägi miski, mis saab elu jooksul kasvada või kahaneda. Võib-olla muudab see oma ilmnemise moodust, jäädes esinemistesse, kuid loovutades end ajapikku vähem salvestistele (või siis vastupidi). Võib-olla seostatakse seda liigagi palju asjadega, mis ehk polegi selles põhilised rahvalikkusega, uuenduslikkusega, maitsega, sarmiga, tarkusega
Võib-olla tuleks selle tõestamiseks kõrvalejäänutele kõnelda numbrite keeles, mõõta karjääri pikkust, lugeda üles hitte ja auhindu, kuulsaid koostööpartnereid, esitada viimane väljavõte pangakontost Et ikka kõik aru saaksid, miks leht sellest kirjutab. Te ju olete seda hitti kuulnud? No aga seda ikka teate?
Aga ei kes iganes on tundnud mingilgi kujul geeniuse puudutust, mõistab, ega küsi kõrvalise järele.
Mitte et kõik nood laulud ise kõrvalised oleks. Nendest me laulikut tunneme. Nende kaudu jääbki meil teda nüüd veelgi tundma õppida ja neid saab meie ümber taas kord palju, nagu ikka sellistel puhkudel. Neid saab olema veelgi väärikam omada.
Hea seegi, tollest omandamisest jõuab paljugi ka heategevusse. Aga kas pole siis kohusetundlikust «Greatest Hitsi» soetamisest veelgi enam väärt mõne laulu kuulama juhtumisel too äratundmine, mis selles on ja selle võrra parem olemine? Viimati just seda, ja mitte ennekõike plaadimüüki, laulik ise ihaldaski?
Kellel meist siinilmalistest ikka toda kõige õigemat mõõdupuud on selle kohta, kes kui palju maailma parandanud on. Eks igaüks saa hingelt öelda iseenda jagu. Ja nõnda kõneldes ei ole vaja möönda rahvus- ja riikidevahelise suhtluse ülimust inimestevahelise ees. Ju teame, et on teisiti.
Ehk siis: meie, kes me Rayd mälestame, ärgem pahanegem seeüle, et üks keskpärane näitleja ja vaieldava väärtusega poliitik oma lahkumisega meedialt ja ülikuilt märksa enam tähelepanu pälvib kui vaieldamatu geenius ja rõõmutooja.
Tänagem Rayd iseendis, saades sellest rõõmust aina osa.
Ray Charles (19302004)
Ray Charles Robinson sündis 23. septembril 1930, muusikaga enese sees, nagu ta ise on oma autobiograafias «Vend Ray» öelnud. 7-aastaselt jäi ta pimedaks, 15-aastaselt orvuks.
Charlesi esimene suurem hitt oli «Whatd I say» aastast 1959, mida müüdi üle miljoni, pärast seda kasvas tema tuntus kiiresti. 1960ndate algul vallutas ta edetabeleid lauludega «Georgia On My Mind» ja «Hit the Road, Jack», mis on tema tuntuimad lood tänini.
Oma karjääri jooksul on Charles teinud üle 60 plaadi ja võitnud kokku 12 Grammy auhinda, 9 neist aastail 19601966, viimase Grammy sai Charles 1993.
Juba haigusega võideldes laulis Charles sisse materjali plaadile «Genius Loves Company», mis peaks ilmuma Concord Recordsi märgi all tänavu augustis. Sellel kõlavad duetid Willie Nelsoni, Norah Jonesi, B.B. Kingi, Elton Johni ja paljude teistega.
Aasta lõpus või järgmise algul peaks esilinastuseni jõudma ka mängufilm «Unchain My Heart: The Ray Charles Story», kus Charlesi kehastab Jamie Foxx.