Baltoscandal kompab Rakveres taas teatri piire

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Täna kell 17.30 avatakse Rakvere teatri esisel platsil 8. rahvusvaheline teatrifestival Baltoscandal. Seekordse festivali eel räägivad korraldajad, et festival kompab teatri piire. Nii nagu ka eelmise, üle-eelmise jne Baltoscandali eel. Ning kordagi pole publikule valetatud – piiride kompamine ongi Baltoscandali (ees)märk.

Seekordne festar erineb veidi eelmistest – esimest korda on ürituse kuraator Priit Raud. Eesti alternatiivse professionaalse (tantsu)teatri «tunnustatud hall kardinal». Raud on festivalikavva koondanud 11st Euroopa riigist saabuva lavastusega koosluse, millele lisavad münti kuus kodumaist «olematu teatri» projekti. Lisaks veel telgikontserdid, öökino seansid, arutelud.

Ühes võib juba enne festivali algust kindel olla – Baltoscandal tuleb sünergeetiline ja huvitav. Ja hariv.

Järgnevalt on sõna festivali ühe telje, «olematu teatri» esindajatel.

Peeter Jalakas

«Minu ministrid»

Millest räägib «Minu ministrid»?

Lugu on elust enesest. See on järg asjale, mille ma tegin Von Krahli teatri 10. sünnipäeval. Elemendid on samad.

Mis tõukas seda tegema?

Napsivõtmise käigus rumala peaga välja öeldud lubadus.

Mis on teater?

Teatriseadus ütleb, et teater on see asutus, millel on plakat. Olen sellega päri.

Kolmapäeval kell 21.30 spordikirikus

Anders Härm «Be drunk, be very, very drunk»

Millest räägib «Be drunk, be very, very drunk»?

Mida õpivad lapsed koolis? Lugemist, kirjutamist ja igasugu muid kasulikke asju. Ent samal ajal õpivad nad ka alluma, neist kasvatatakse tootlikke ja ühiskonnale kasulikke kodanikke. See kehtib samavõrd ka ülikooli kohta ning teatavast akadeemilisest kogemusest see lavastus lähtubki.

Mis tõukas seda tegema?

BAK Truppeni etendus eelmisel Baltoscandalil.

Mis on teater?

Tead, mind absoluutselt ei huvita. See eeldab, et kuskil on mingi tuum, mida saab nimetada absoluutseks teatrisuseks või absoluutseks kunstisuseks. Enamasti tähendab see seda, et, jällegi, tuleb alluda mingitele mängureeglitele, sellele ettekujutusele, mis on teater kellegi jaoks – autoriteedi, üldsuse vms jaoks.

«Kas SEE on siis KUNST» on kõige nõmedam küsimus, mille keegi jommis kaaskodanik sulle kuskil õllelauas esitab. Pohlad. Me elame, me kontseptualiseerime ja mõtestame iseennast ja maailma enda ümber, sellest täiesti piisab.

Kolmapäeval kell 23 kultuurimajas

Helena Tulve lühiooper «It is getting so dark»

Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses ja Anu Lambi lavastuses

Helena Tulve, millest kõneleb «It Is Getting So Dark»?

Minu jaoks räägib see kulgemisest ajas läbi naiseliku prisma. See on reageeringute kogumina üles ehitatud emotsionaalsete lõikudena tähelepanekutest maailma kohta. Aga teisest küljest – veel üldisemas plaanis on «It Is Getting So Dark» sissepoole, endasse vaatamise protsess.

Mis tõukas seda tegema?

Tekst, hea tekst tõukas. Selle detailitäpsus, tundlikkus ja teravmeelsus. Sei Shonagoni «Padjaraamat», mis on kirjutatud tuhat aastat tagasi. Ma olen kindel, et meid kõiki tõukas seda tegema just vana jaapani kirjateksti kõnekus ka tänapäevas.

Mis on teater?

Teater on fiktiivne ruum – üks fiktsiooni toimumise paik, kus toimib fiktiivne aeg.

Neljapäeval kell 20 väikeses saalis

Toomas Hussar «Huiakk»

Mis on ja millest kõneleb «Huiakk»?

Huiakk on «olematu teatri» vormis esitatud töö kohtumisest Eesti kõige andekama (ehk parema) lavastajaga. Loodetavasti peaks selle sündmuse kaudu selgeks saama, kuidas teatriasjad käivad. See muidugi ei garanteeri veel, et lõputud hämamised teatri ümber lakkavad.

Mis tõukas seda tegema?

Rakvere teatri direktor Indrek Saar ja Von Krahli liider Peeter Jalakas. Jumal tänatud! Konkreetselt «Huiakki» ennast ikka kirg teatri ja peamiselt sellega kaasnevate nähtuste vastu.

Mis on teater?

Vaatemängukoht (kreeka keeles theatron). Niisiis kunstiliik, mille esteetiline tulemus on ühe või mitme näitleja lavategevusena publiku juuresolekul tekkinud vaatemäng. Vaatemängu iga esituskord (etendus) on näitlejate ja publiku ühiskogemus ning sellisena kordumatu kunstiline ja sotsiaalne sündmus. («Eesti entsüklopeedia»).

«Olematu teater» on tegelikult sama asi, kuid väikese erinevusega – selle eksistents olemasoleva teatri kõrval on küsitav, mis omakorda ei tähenda, et selline küsitavus on vastatav.

Reedel kell 20.30 suures saalis

Margus Kasterpalu ja

Jaan Toomik «Ratsukäik»

Margus Kasterpalu, millest «Ratsukäik» on?

Nagu alapealkirigi ütleb, see on vaade kunstnikule. Peeter Mudistile.

Mis tõukas seda tegema?

Mulle mõjus Mudisti raamat «Ratsukäik». Ja Jaan Toomik oli selleks ajaks teinud rahvusvaheliselt tunnustatud video «Mart ja Peeter», kus näidatakse neli ja pool minutit Mudistit suures plaanis. Ja kui me oma muljeid jagasime, siis tundus, et mina võiksin tegeleda teksti- ja Jaan pildipoolega.

Põhimõtteliselt on see üks võimalik variant performatiivsest teatrist, kus loo areng ja tekst pole kese. Mida ei harjutata pikalt, vaid mis toimibki toimumise hetkel.

Mis on teater?

Eestlase jaoks tavaliselt hoone, kus me käime või kust mööda käime. Jah. Umbes nii. Tegelikult me tahakski neid eestlaslikke piire laiendada ehk siis vaadata, mis sinna veel mahub.

Reedel kell 23.30 pargis

Eriti Kurva Muusika

Ansambel & RAM «Ebafolklorism»

Sven Kuntu, millest kõneleb meile «Ebafolklorism»?

Ebafolklorism kõneleb jääauku tõugatud hobusest, Lasnamäel elanud ingeri poluvernikust ja Mustast Käest, mis on juba sinu trepikojas.

Mis tõukas seda tegema?

Kroonika kirjutamise vajadus ehk käima tõugatud Kord, Uus Superriik ja Must Käsi, mis on juba sinu ukse taga.

Mis on teater?

Must Käsi ongi.

Laupäeval kell 21.30 väikeses saalis

Postimees soovitab Baltoscandalil muu hulgas vaadata festivali ava- ja lõpuetendust

Jan Lauwers & Needcompany

«Images of Affection»

Jah, muidugi, Postimees soovitab, aga mida täpselt, milles juju, seda polegi nii lihtne ütelda. Belglaste «Images of Affection» on enam kui eneseküllane. Nii oma väljenduslaadide täiuselt – lihtsast ja näitlejavõimust lähtuvast publikuga suhtlusest kuni laulu, moderntantsu ja väänlevate kehade kaskaadini. Vahele kirglikud suudlused ja alastus selle eri vormides. Õnnelik ja puhas, kreatiivne ja loov alastus versus inimkeha alalhoidlik ja füüsilise eksistentsi külge klammerduv piin.

Belglased mängivad inimesega. Mehega, naisega, rassiga, seksuaalse orientatsiooniga, võimuga, vaimuga – ka püsiväärtustega. Kõlab tavaliselt? Aga ei ole, ei ole «tavaline» teater. Nii nagu inimloomusel ja selle füüsilisil väljundeil on tuhandeid eri tahke, nii on ka teatril väljendusvahendeid pea lõputu hulk. Nii nagu grupis koos olevad inimesed võivad olla erinevates staadiumides, olekutes, nii võivad seda olla ka laval olevad näitlejad. Ja kõikjal võib kõik hetkega muutuda. See on lavastus õnnelikkusest. H-A-P-P-I-N-E-S-S. (Andres Keil)

Kolmapäeval kell 18 suures saalis

Mark Tompkins

«Song and Dance»

Prantsusmaal elava Mark Tompkinsi «Song and Dance» algab sealt, kus üks etendus tavaliselt lõpeb. Valgus kustub, kõlab kohustuslik aplaus ja finito, juba kaobki kunstnik lava taha. Seal aga, lava taga, kus peaks jätkuma suure kunsti puudutusest sündinud kirgastus, selgub, pole seda teps mitte, on hoopis rutiin ja tülpimus. On seni, kuni kunstnik langetab lõplikult maski, et...

...et suubuda ennastunustavasse egotrippi Patti Smithi, David Byrne’i, Prince’i, Leonard Coheni jt viiside saatel, teha seda kameeleonlikult ja rutiinivabalt – jah, see avaldab muljet, on tõeline igamehe laulu- ja tantsupidu. Tompkins demüstifitseerib lavalist hiilgust ja illusiooni. Ta keskendub marginaalsele ja argisele, sellele, mis jääb tavaliselt eesriide taha, silma eest kõrvale kui «madal».

«Song and Dance» on potentsiaalilt tõeline kassahitt, ent öelda, et see üksnes meelt lahutab, oleks alahindav. Selle mõju suureneb vastavalt sellele, millise tähenduskihini kaevab end välja vaataja. Aga võib ka niisama, lihtsalt vaadata, ilma mõtlemata. Ainest on. (Tiit Tuumalu)

Laupäeval kell 23 suures saalis

    Tagasi üles