Meelis Atoneni arvates aitab eluruumide üüri piirmäärade kaotamine igati kaasa normaalse üürituru arengule.
Üüripiiride kaotamine korrastab turgu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogus vastu võetud eluruumide üüri piirmäära kaotav seadus tähendab tagastatud majade omanikele tosin aastat tagasi omandireformi käigus riigi poolt pealesurutud sotsiaalabi andmise kohustuse lõpetamist.
Eestis kehtib tänaseni äärmiselt kummastav olukord, kus riik on pannud osa majaomanike õlgadele kohustuse pakkuda elanikele sotsiaalabi teenust. Kuidas siis teistmoodi nimetada tagastatud majade omanikele kehtivat kitsendust, millega nad ei saa oma vara vabalt hallata ega sageli majandada oma üürielamuid vajalikul heakorra tasemel.
Abi võimalus olemas
Juhul kui üürnikel tekib raskusi eluasemekulude tasumisega, on neil alati võimalus taotleda riigilt abi. Majaomanike rahalised raskused lõpevad enamasti pankroti ja vara sundmüügiga. Toimetulekuraskustega üürnikele pakub riik sotsiaaltoetust. Ministeeriumi arvutuste kohaselt tähendab üüri piirmäära kaotamine järgmisel aastal riigile maksimaalselt kolmekümne miljoni krooni suurust lisakulu suurenenud toetuste näol. Ausa, avatud konkurentsiga ja elujõulise eluasemeturu saavutamise nimel ei ole see kuigi suur summa.
Üürisuhete korrastamist rünnanud poliitikute poolt esitatud võrdlused, justkui tooks üüri piirimäära vabastamine endaga kaasa eluasemekulude enneolematu hinnatõusu sadadele tuhandetele inimestele, kõlab küll hirmuäratavalt, kuid ei vasta tõele. Korterite üürnike ja omanike suhet tuleb siiski kõrvuti küsimuse emotsionaalse käsitlemisega vaadelda kui teatud teenuse nõudmise ja pakkumise suhet.
Kinnisvaraspetsialistide hinnangul võib tagastatud majade tulek vabale üüriturule tuua kaasa isegi üldise hinnalanguse, sest praegu on suurim puudus just odavamatest üüripindadest. Üürikorterite hulk piirmäära vabaks laskmisega ei muutu ning ükski omanik ei tõsta hindu nii palju, et teda ähvardaks üürniketa jäämine.
Eksperdid on prognoosinud, et pärast üüripiirmäärade kaotamist võib osa omanikke hindu tõsta. Eluasemeturu iseregulatsiooni tõttu olukord aga tasakaalustub, kuna omanikud ei saa endale lubada liiga kõrge üürihinna tõttu tühjalt seisvaid pindu. Üürikorterite turg muutub seadusemuudatuse jõustumisel ühtlaseks ja läbipaistvaks.
Lisaks kaob halvustav «sundüürniku» mõiste, mis kindlasti ei meeldi seda teemat oma poliitilistes huvides kasutanud jõududele.
Omanike võimalus
Tänane üüri piirmäär, mis näiteks Haapsalus on 6 krooni ja Pärnus 10 krooni ruutmeetri kohta kuus, ei võimalda majaomanikel hoonetesse investeerida. Mõistlik osa inimestest lihtsalt ei võta kulutada rohkem, kui nende tulud võimaldavad.
Heade renoveerimisplaanidega, kuid seadusega piiratud kulu- ja tuluplaaniga majaomanik, ei ole ka panga silmis laenukõlblik partner. Üüri piirmäära puhul on tegemist justkui surnud ringiga rahapuudusele viidates ei tee omanik majas remonti ning üürnikul pole võimalik nõuda ka paremaid tingimusi. See omakorda viib olukorrani, kus majad lagunevad, hoonesisesed kommunikatsioonid muutuvad kasutuskõlbmatuteks ning meie linnad näevad aina trööstitumad välja.
Üüriturul vaba konkurentsi loomine tähendab lõppu ka kahtlastele skeemidele, kus sundüürnikul on mitu elamispinda ning omanikule tagastatud majas asuvat korterit rendib ta kohalike omavalitsuste kehtestatud üüri piirmäärast mitmeid kordi kõrgema hinnaga edasi. Selle tulemusel ei jõua üüriraha mitte omanikule, kes saaks selle eest hoonet korrastada, vaid jääb «vaese», kuid ettevõtliku sundüürniku taskusse.
Üüri piirmäära kehtestamine on täna kohaliku omavalitsuse õigus, mitte kohustus. Seega võib linna ja valla volikogu kohalikest oludest lähtuvalt jätta üüri piirmäära kehtestamata. Nii näiteks puudub juba täna üüri piirmäär Tartus, Rakveres ja Valgas. Mingeid sotsiaalseid pingeid pole seoses piirmäära kaotamisega tekkinud.
Üüri piirmäära kaotamine ei tähenda sugugi eluasemekulude automaatset suurenemist ega majaomaniku võimalust üüri ühepoolselt tõsta. Vastavalt võlaõigusseadusele saab eluaseme omanik tähtajalises üürilepingus sätestatud üüri määra suurendada ainult üks kord aastas ning sedagi üksnes juhul, kui üüri tõstmise alus on täpselt määratud.
Uued soodustused
Möödunud aasta 1. juulil jõustus üürivaidluse lahendamise seadus, mis võimaldab eluruumi üürilepingust tulenevaid vaidlusi lahendada ka kohtueelselt, selleks linna või vallavalitsuse juurde spetsiaalselt loodavates üürikomisjonides. Vaidluse menetlemine on komisjonis kiirem, lihtsam ja ka odavam, samas on jõustunud üürikomisjoni otsus oma jõult võrdne kohtuotsusega.
Riik on loonud tagastatud elamute üürnikele lihtsustatud võimaluse soetada endale päris oma eluase, andes selleks lisagarantii, mis võimaldab taotleda pangalaenu vaid 10-protsendilise omafinantseeringuga. Kohalikud omavalitsused on omakorda hoogsalt rajamas uusi elamispindasid, et leevendada eluasemete nappust.
Sundüürnike probleemi lahendamine saab olla edukas vaid riigi, kohaliku omavalitsuse ja erasektori ühistegevusena. Olen veendunud, et avatult ja võrdsete osapoolte koostöös kujunev üürileping on kodu- ja kindlustunde loomisel paremaks eelduseks, kui riigi poolt peale surutud jätkusuutmatu agulimudel.