Vanalinn kui väärtus

Krista Kodres väidab, et Tallinna vanalinna säilitades võimaldame tema teisesuse kogemist ka meie järeltulijatele ja neilegi, kes linna külastavad.

Ä sjalõppenud Tallinna vanalinna päevad on hea põhjus mõtisklemaks selle üle, mis õieti paelub meid ühes ajaloolises linnakeskuses. Meelde peaks tuletama ka seda, et vanalinn on sageli vaidluste objektiks. Kui keegi tahab siin maja ehitada või renoveerida, peab ta arvestama, et teda seovad mitmed käsud ja keelud. Pahameel piirangute üle peaks siiski leebuma, kui vähegi teadvustada, et vanalinn on eriline väärtus.

Väärtused on teadagi käskude ja keeldude, aga ka lubamiste aluseks. Väärtuste kujunemisel on oma ajalugu, oleme need pärinud ning omaks tunnistanud teatud põhjustel. Väärtuste ajalooline ning sotsiaalkultuuriline iseloom ulatub üksikindiviidist üle, need on kehtestatud ühiskondliku kokkuleppena.

Tallinna vanalinna puhul on sel kokkuleppel mõnevõrra paradoksaalne iseloom, sest vanalinn kui tervik kuulutati seadusega kaitstuks nõukogude võimu tingimustes, 1965. aastal – eesmärgiks demonstreerida nii siinsele kui rahvusvahelisele üldsusele NSVLi kultuurilembesust. Kindlasti mõjutas ka majanduslik aspekt, sest vanalinna abil teeniti valuutaraha.

Kui vanasti anti väärtused ühiskonna eliidi poolt nii-öelda ette, siis nüüdisaegses, üha enam individualiseeruvas ühiskonnas vajavad kokkuleppe-väärtused enam isikukeskset põhjendust. Käske ja keelde tuleb põhjendada, et nad ka tegelikult «töötaksid».

Vanalinna ajaloolisus on selle säilitamise üks kandvamaid argumente. Martin Heidegger on arhitektuuri käsitlenud koha tähistamisena – inimese ürgse ja iseloomuliku tegevusena. Kohta on alati tähistatud ajastu ideoloogilistest ambitsioonidest, majanduslikest võimalustest ja esteetilistest arusaamadest lähtuvalt, mis omakorda on toetunud teatud väärtushinnangutele.

Sellisena on majad ja linnad otsekui ajalootekstid, kuhu on kiht kihi haaval ladestunud paljude põlvkondade unistused ilusast ja elamisväärsest linnast. Igas üksikus majas kehastub seal elanud linnakodanike ajalugu, kuid ka müüri ladunud meistrite käeramm ja ilumeel, aja majanduslikud ja tehnoloogilised võimalused.

Vanalinna kõige enam aktsepteeritud väärtuseks on tema erilisus, see, et vanalinn esindab teisesust ja vastandub visuaalselt, imagoloogiliselt uuematele linnaosadele. Selle väärtuse tunnistamine pole laest võetud, vaid ühe äsjase uurimuse tulemus. Nimelt korraldati Ariko Marketingi poolt 2003. aastal Tallinna linnakantselei tellimusel «Tallinna väärtuste test», mis on osa arhitekt Ülar Margi poolt koordineeritavast Tallinna kesklinna uuringust.

Aruande koostaja Lia Lepane märgib, et kõigi küsitletud sihtrühmade – tallinlaste, eestimaalaste ja välismaalaste – arvates on Tallinna linna eripäraks ja väärtuseks unikaalne vanalinn.

Minu arvates ei tohiks unustada sedagi, et paljude jaoks on vanalinn osa isiklikust elukogemusest, koolipoisina pimedate ja salapäraste hoovide avastamisest, oma pruudi või poisiga tänavail uitamisest, baaridest ja kontserdielamustest ja paljust muust. Vanalinn on seega raam paljude «isiklikule ajaloole».

«Vanalinnahõngus» sünnib isiklikke tähendusi iga päev juurde. Viimast on oluline rõhutada. Kui me vanalinna säilitame, siis me võimaldame tema teisesuse kogemist ka meie järeltulijatele ja neilegi, kes linna külastavad. Nagu tõestas väärtusteuuring, peab vanalinna kõige olulisemaks Tallinna väärtuseks 70% välismaalastest, tänapäevasus ja euroopalikkus pole välismaalaste silmis seevastu üldse Tallinna eristavaks väärtuseks. Siit ka vanalinna majandusliku väärtuse mõõde – vanalinn on turismitööstuse alustalasid ja sedagi silmas pidades peaks teda eriliselt hoidma.

Praegused käsud, keelud ja lubamised on kirjas Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimääruses, mida viimati täiendati 2003. aastal. Määruse vaim toetub taas kokkuleppele, mis sätestab, et Tallinna vanalinna kaitstakse kui ajaloolist tervikut, mis sai n-ö valmis 1940. aastal – enne viimast suurt sõda. Selle terviku koostisosadeks on tänavaruumid, väljakud, siseõued koos läbikäikudega ja vaated.

Kaitstakse struktuuri, mis tähendab kunagiste kinnistupiiride austamist ning mastaapi, mis tähendab hoonemahtude säilitamist. Üksikhoonete puhul kaitstakse arhitektuuri kui planeeringut, maja juurde kuuluvaid detaile nii fassaadil kui ka interjööris.

Lubamiste nurgakiviks on tahe säilitada Tallinna vanalinna mitte muuseumi, vaid elava linnaosana. See tähendab, et lähtutakse siin elavast ja töötavast inimesest. Ajaloolise hoone tänapäevastamine tähendab eelkõige tänapäevaste mugavusnõuete arvestamist – ka vanalinnas on keskküte, elekter ja veevärk, asjad, mis nõuavad vanade hoonete mõningat muutmist.

On ka niisuguseid lubamisi, mis lähtuvad vanalinna kui ajaloolise keskkonna enda huvidest. Nendeks on sekundaarse sõjajärgse hoonestuse, risustavate tehnorajatiste, piirete jms lammutamise lubamine, et paremini eksponeerida ajaloolist substantsi. Lubatud on ka uushoonestus, kuid vaid seal, kus on tegu sõjas hävinud struktuuri ja hoonete mahtude taastamisega.

Lubamised, mis on seotud uusarhitektuuriga, on mõistagi küllalt keerukad. Need lähtuvad veel ühest ühiskondlikust kokkuleppest – igal ajastul on oma arhitektuurikeel, ning ka selle nüüdisaegsel variandil on õigus olla vanalinnas esindatud. Selle printsiibi rakendamist komplitseerib tõsiasi, et tänapäevase arhitektuuri väljendusvahendid on postmodernistlikult kõikelubavad ja Zeitgeist’ile vastab nii ultramoodne kui ka traditsioonidest lähtuv arhitektuurikeel.

Siinkirjutaja arvates on vanalinn koht, kus üldisi esteetilisi norme pole võimalik paika panna. See tähendab, et iga üksiku uushoone arhitektuurse lahenduse sobivuse üle peaks otsustama konkreetselt ja parima otsuse saamiseks peaks olema, mille vahel valida. See omakorda eeldab arhitektuurivõistlusi ja laia otsustajate ringi.

Otsustamise aluseks peaks olema siin räägitu – olemasoleva keskkonna väärtuste ja nende prioriteetsuse tunnustamine. Teisalt on oluline, et kvaliteetsesse keskkonda ehitataks juurde vaid võrdväärses kvaliteedis arhitektuuri. Selleks võimelisi arhitekte on Eestis väga vähe ja rahuldavat kogemust seni polegi.

Kokkuvõttes – uus arhitektuur vanalinnas peaks olema parim. See ei tohiks olemasolevale arrogantselt vastanduda ega olla ülbeks kontvõõraks seltskonnas, milles viisakusreeglid on ammu kokku lepitud. Vanalinnas on nii nagu elus endaski.