Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: Tartlane jõuab ja oskab pidutseda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Eelmine nädal oligi enamikule üks pikk pidu, mille võidupüha ja jaanipäeva haru ulatus üle Eesti. Tartlastel oli pidusid rohkem, sest nagu ikka, süüdati eeloleval nädalavahetusel Tallinnas peetava üldlaulu- ja tantsupeo tuli Tartus – kohas, kus 135 aastat tagasi peeti Eesti esimene laulupidu.

Niisiis oli tartlastel laupäeval oma laulu- ja tantsupidu, mida ilmgi leebe soojusega soosis. Sellegipoolest võis lauluväljakut täitnud rahvahulk olla paljudele üllatus, sest püha isamaa ja püstiseismisega väljendatud protestimeelsuse ajad on ju minevik, mida suur osa tänaseid lauljaid ei mäletagi.

Kui meeltülendavad nood laulupeod ka polnud, nii mõnigi asjatundja oli veendunud laulupeotraditsiooni hääbumises, sest pole enam põhjust kõiki eestlasi ühendavaks vastuhakuks.

Ent näe imet – laulda ja laulupeol olla võib ka iseenda rõõmuks! Ja see rõõm on ühtlasi meie elujõud, selle kestmise äratundmine, mis annab alust aru pidada ka teiste, üldlaulupeost sõltumatute Tartu laulupidude elluäratamise võimaluse üle.

Samal päeval laulupeoga algasid hansapäevad, sedapuhku juba üheksandad, nii et neist juba teatakse, mida oodata. Eks nad juhata meid oma linna saksikumasse minevikku ja aseta koos hansaajalooga üprsiki laia linnade suhtlusringi.

Homme avatav teine Tartu päev seevastu alles otsib oma kohta tartlase teadvuses ja aastaringis.

Mis meenutab siin keskaegse Tartu kaitsepühakuid Peetrust ja Paulust, kes olid hukatud 29. juunil keiser Nero käsul? Kusjuures üks poodi ristil, pea alaspidi, teisel raiuti pea maha? Vaevalt on vastus kuigi paljudel kohe võtta, mis aga ei tähenda, et meie, eurooplased, ei peaks mõistma kaugema ajalooga seotut.

Hansapäevadel linnas saalivad keskaegseis rõivais emandad ja palveid pobisevad kerjusmungad kuuluvad ürituse karnevallikku poolde, kõiksuguste päevade ja pidude mõte on aga peale meelelahutamise ajada ikka tänast asja kõige kogutud tarkuse varal. Täpselt samuti nagu on laulupidudega – me hoiame vanu, aga loome ka uusi laule.

Tartlane on vapralt pidutsenud ega ole ühtegi juunikuu üritust oma osavõtuga austamata jätnud. Meelelahutust jagub ka kogu juulisse, mil muu hulgas kantakse ette ka vagabundisuve teatrilood ja Oskar Lutsu «Tagahoovis» – kava on muljetavaldavalt tihe. Vahest on see ülepingutamine, sest linlane tahab ka puhata, mere äärde või metsa minna? Eks elu näita, aga viriseda, et Tartus pole suvel muud kui tolm ja turistid, ei paista täna küll põhjust olevat.

Tagasi üles