Liiklusnormide loomine on raske tee leidmaks kompromissi liikumisvabaduse ja inimeste ohutuse vahel. Sedavõrd teravat ühiskondlikku vastukaja kui möödasõidul kiiruseületamise seadustamine tekitavad vähesed ettepanekud.
Liiklussuitsiidi seadustamine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tähelepanuväärne on ajastus traditsiooniliselt on liiklemine ja liikluskultuur suveperioodil suurema tähelepanu all.
Kehtiv liikluseeskiri ei sätesta üheselt, mis on möödasõit. See aps tuli sisse 2001. aastal, kui ametnike küündimatuse tõttu muutusid kümned liiklusalased õigusaktid üleöö kehtetuks ning neid hakati kibekiirelt uuesti valmis kirjutama.
Ka täna tegeldakse ministeeriumides taas kord uue liiklusseaduse eelnõu väljatöötamisega. Jääb arusaamatuks, mispärast on sedavõrd ootamatult ja kiiresti vaja muuta kehtivat liiklusseadust. Ilmselge on, et üleöö ei saa muudatusi liiklusnõuetesse sisse viia. Näiteks nõudest, et jalakäijate ülekäigurada ulatub peale sõidutee ka kõnniteele ning ka veel kõnniteel olevale jalakäijale peab teed andma, hakatakse alles nüüd aru saama, nõue aga on LEs juba 1995. aastast.
Möödasõidu küsimus
Möödasõidu mõiste määratlematus toob kaasa mitu probleemi. Kus algab ja lõpeb möödasõit? Ilmselgelt peaks eelnõu kohaselt lugema möödasõiduks teekonna, mis kulub pärisuunavööndisse naasmiseks. Kuid kas ka möödasõidu alustamise?
Kui kaugel eesliikuvast sõidukist olles võib autojuht hakata lubatud piirkiirust ületama 10 m, 100 m, kilomeeter või veelgi varem? Või kuidas peaks autojuht käituma pärast möödasõidu lõppemist?
Kas pidurdama järsult kiiruse lubatud piiridesse, vähendama sujuvalt kiirust? Ilmselt on just teine variant kooskõlas liikluse sujuvuse põhimõtetega. Kui pikaks aga kujuneb see teekond?
Liikluses kehtib usalduspõhimõte, mille järgi on igal liiklejal õigus eeldada, et teised liiklejad täidavad liiklusnõudeid. Kuidas peaks aga käituma möödasõidule asuv juht, hinnates vastassuunast läheneva auto kiirust ja kaugust? Kas peab ta nüüd ette nägema seda, et tolle auto varjust sööstab välja teine oluliselt kiirem auto? Või kuidas peaks käituma kõrvalteelt peateele sõitev juht? Kardan, et Eesti liiklus ei ole lubatud üldisest piirkiirusest oluliselt kiiremini sõitmise seadustamiseks valmis. Suurema kiirusega liikudes pikeneb juhi reageerimisteekond ja pidurdusteekond. On lühinägelik väita, et kiiruse suurendamisega suurendame ohutust.
Politsei töötaktika
Liiklusjärelevalves on oluline roll karistamisel. Eesti karistusseadused on piisavalt paindlikud ning ei kohusta iga eksimuse eest rikkujat karistama. Väärteomenetlus võimaldab kohaldada hoiatusi, lõpetada menetlus otstarbekuse kaalutlusel jne. Kas poleks õigem siiski nõuda kõigilt liiklejatelt ühtmoodi liiklusnõuete täitmist, kuid korrigeerida karistuspraktikat ning asuda rohkem hindama toimunu asjaolusid.
Praktiseeriva liiklusjuristina näen iga päev, et kogutud materjalidest ei ole võimalik välja lugeda tegelikku olukorda teel. Seda ei tea ka karistust määrav komissar, kes pealegi ei saa enam ka rikkuja selgitust kuulata.
Eesti politsei vajab kiiruseületamistega võitlemiseks uut lähenemist. Alustada tuleb ohtlikumate kohtade kaardistamisest, autojuhte tuleb hoiatada ning iga kiirust mõõtev politseinik peab juba sündmuskohal olema võimeline selgitama, miks ta just selles kohas kiirust mõõdab ja miks on see vajalik.
Teiseks tuleb kiiruseületamiste fikseerimine teha selgemaks. Lisaks kiretule kirjeldusele, et x maantee x kilomeetril ületati lubatud kiirust x km/h võrra, vajame tegelikult ka informatsiooni teiste liiklejate, manöövrite, tee iseloomu, ilmastiku jm kohta. Alles siis saame öelda, et karistuse määramisel arvestame kõigi asjaoludega.
Seaduskuuleka kodanikuna näen eelnõu autorite käsitluses väga ohtlikku tendentsi.
Kiiruse suurendamist möödasõidul peetakse hädavajalikuks, kuna möödasõidetavad ei võimalda möödasõitu katkestada, sõidavad lubatud kiirusest aeglasemalt jne. Selle asemel et lubada kiirust suurendada, tuleb sellise käitumise vastu võidelda.
Liikluses on oluline kujundada õigeid hoiakuid. Tunnustan eelnõu autorite märterlikkust lootusetu eelnõu esitamisel. Eelnõu kõige positiivsem mõju ongi ühiskondlik arutelu.
Selles valguses mõtlevad paljud autojuhid oma sõidustiili üle ning ehk käituvad ka liikluses alalhoidlikumalt. Loodan, et see jääb siiski teoreetilise arutelu teemaks, mitte maanteedel praktiseerimiseks.