Roskilde – mudas ja vihmas rokkiv festival

Igal aastal Taanis aset leidva Roskilde festivali kohta käivad kõige paremini järgmised sõnad – me tulime. Reisisime. Sõime. Rääkisime. Tantsisime. Pidutsesime. Kuulasime. Telkisime. Suudlesime. Helistasime. Meenutasime. Juubeldasime. Unistasime. Vihastasime. Jõime. Pesime. Karjusime. Magasime. Kogesime. Naersime. Armastasime ja läksime koju.

Vähesed üritused alates 1970. aastatest on elujõuliselt püsima jäänud. Ometi kogub Põhjamaade Woodstockiks kutsutud Roskilde festival siiani üha enam publikut. Selle aasta 100 000 inimese kohta arvasid taanlased, et ilmselt hakatakse peagi publiku arvu piirama, sest rahvahulk väljub kontrolli alt.

Sealjuures ei mõeldud üldsegi seda, et inimesed ei oskaks käituda. Oh ei, vastupidi, suur ja sõbralik üksmeel lesib nädal aega Roskilde laagriplatside kohal. Kuid piirata on vaja seepärast, et inimhulk lihtsalt ei mahu enam festivalialale ära.

Kuulus muda

Sel pühapäeval lõppenud festivali võib iseloomustada kui tabude eiramise, meeletu vihmasaju ja mitmete viimasel minutil tühistatud kontsertide üritust.

Kui äsja loetletud iseloomuomaduste algusest võtta, kuulub Roskilde just nende festivalide alla, mille kohta noor taanlane tabavalt ütles: «Kui sa tuled konservatiivsemast ühiskonnast, siis esimesed pool tundi sa punastad. Kui pool tundi saab läbi, siis harjud ära, ja tunni aja pärast ei pea sa paljuks avalikus kohas oma häda õiendada või liituda «alasti võistlejatega».»

Viimane väljend aga tähistab üht Roskilde legendaarset võistlust, milles osalejad ei tohi kanda muud kui näokatet, läbides totaalses alastuses mudavanne ja jooksuradu.

Roskilde kodulehel olevale küsitlusele «Mida te kindlasti teeksite järgmisel aastal teisiti» vastas enamik ühe sõnaga: KUMMIKUD!!! Just-just, tavalised kummist säärikud, botikud, «rain boots», kuidas te neid ka ei nimeta, on Roskildes kohustuslikud. Mõnes mõttes isegi moejalatsid.

Juba iidne legend teab rääkida, et nagu ei ole ükski suvi päikseta, nii ei ole ükski Roskilde festival möödunud vihmahoogude ja põlvini ulatuva mudata. Kõige hullem olukord on laagriplatside vahel, kus käidavamates kohtades ulatub muda põlvini.

Samal ajal kui enamik püüab porist väheste traumadeta läbi sumbata, sikutavad ärksamad festivallased selga tunked ja püherdavad seal kus juhtub.

Viimase minuti pettumus

Õnnetused tühistatud kontsertidega algasid juba jaanuaris. Kõigepealt liikus ringi kuulujutt, et Roskildel esineb Björk. Siis kuulujutt, et esineb The Cure. Aga ei olnud kumbagi.

Ning siis, kui kõigil olid piletid ostetud ja enamik inimesi esmaspäevast alates laagriplatsidel möllas, tuli kolmapäeval teade, et festivali peaesineja David Bowie tühistas õlavalu tõttu kontserdi. Pettumus on siiani kirjeldamatu.

Samuti ei suutnud paljud mõista, mis ajendas festivali korraldajaid asendama Bowiet kurja hevibändi Slipknotiga. «Keda kuradit see huvitab Bowie kõrval?» väljendas oma pettumust taanlane Rasmus.

Hoolimata pettumustest, mudast ja meeletust vihmasajust rokkis Roskilde täiuslikult. Kuuel laval esinenud bändidest-artistidest tuleks ilmselt välja tuua vana kooli poolpunkaritest pioneerid Pixies.

Ausalt öeldes tekitas nende lavale ilmumine algul väikest muret – ikkagi oma aja ära elanud saurused. Kuid nähes, kuidas kergelt rasvunud Black Francis täie võimsusega «debaser!» karjus, hajusid kahtlused momentaanselt.

Teine suurkontsert oli vaieldamatult brittide Basement Jaxx. Juba tund enne kontserti käisid inimesed erutatud nägudega ringi ja uurisid üksteiselt: «Kas sa Basement Jaxxile lähed? Eksju?»

Tehes «seda» taevas

Kahest briti mehest koosneva bändi taga on hulk lauljaid, kes moodustasid loomingust plahvatava lavashow. Esimestena üles astunud tumedanahalised hardcore mamad vallutasid täielikult fännide südame. Vaieldamatult oli see kontsert, mis kogus festivali suurima (Orange) lava juurde kõige rohkem publikut.

Vahetult pärast Basement Jaxxi kerkis kell kaks öösel publiku keskele klubimuusika funk-souli vend Fatboy Slim alias Norman Cook. «Kinomees» on see väljend, mida eestlane Cooki kohta kasutaks. Juba esimese publikupüüdmisena tõi ta lavale «päris» Fatboy Slimi – sellesama paksu poisi plaadikaanelt, kelle särgi peal on kirjas «Ma olen niigi esimene, milleks püüda rohkem».

Samas ei saanud kindel olla, kas särgipealne suhtumine on ka Cookil endal.

Nimelt ei lasknud ta publikule ühtki hittlugu, vaid hoopiski erinevaid remikse, kuhu vahele pikkis tuntud hüüatuse «Fatboy Slim is fuckin’ in the heaven». Ja viimast ta tõepoolest tegi.

Piltlikult öeldes astus ta DJ puldiga sugulisse vahekorda. Ja seda erutavas, kõikeandvas võtmes, pannes festivalile konkreetse ja võimsa punkti.

«Armastage muda,» kirjutas ta plaadikaanele ja näitas seda publikule, «te kohtute sellega järgmisel aastal uuesti!»