Meediaarvustus: Ühe poisi elu

F ilm oli ehe näide ning valus meeldetuletus sellest, kuidas kõik inimesed omal moel armastuse, tähelepanu ja vabaduse järele janunevad. Poisist kujunes minu jaoks väike kangelane, kes mängis vaatamata alandusele oma hooldaja-vanaema jõhkraid mänge, adus tema luhtaläinud lootuste valu, tunnetas tema allasurutud viha ning protesti kõigi ja kõige vastu.

Poisi kohati trotsliku käitumise, tegelikult ehk kogu tema lapsepõlve võiks kokkuvõtlikult nimetada hirmuks ning väljapääsu otsimiseks, et leida oma loomulik olek, et leida armastust, soojust, kaitset ja vabadust. Vanaema-hooldaja süli seda kahjuks ei paku, see on pigem kui lihaseid, luid ja vaimu pigistav ahel. Samuti on vanaema kättemaksuiha takistavaks ahelaks oma tütrele, poisi emale, kes ootab samuti puurist pääsemist ning õigust enda elule ja otsustele.

Poisi ema puhkeb õitsele alles filmi lõpus, kus ta on saanud ootamatu võimaluse naasta oma loomulikku elementi olla ema. Vastutustunne ning õigus laste hooldamisele annab noorele naisele tagasi eneseväärikuse ning elamise ilu ja mõtte, toob naisesse tagasi tahte elus edasi minna, midagi enda ja laste jaoks saavutada. Ja olla MINA ISE! Kõikide nende lootuste kohal ripub siiski ka filmi lõppedes tume ähvardav pilv vanaema, kelle näkku on kirjutatud elu sõltuvuses alkoholist, elu purunenud lootustest, elu täis hüljatust ning alandust, elu jõuetult elatud elust, elu tühja jooksnud ajast... mis pole lõpmatu kellegi jaoks. Selle ahastava naise keelel elab kibedus ka tema poolt filmis väljaöeldud viimastes sõnades, jäädes vaatajat kummitama kripeldusega südames.

Film tõi mulle meelde aga hoopis teise asja elust enesest. Ida-Virumaal ühes hooldekodus hoiti kahte poissi aastaid puuris, enne kui tänu heale juhusele ilmusid välja Hollandi sotsiaalabitöötajad, kes poiste päästmiseks spetsiaalse programmi välja töötasid ja lõpuks nad normaalsesse ellu tagasi aitasid toimetada. Siit küsimus kas me ikka paneme tähele, kui jõuetud me mõnikord oleme? Minu elu... Sinu elu...