Kes on kas või kaks-kolm aastat ajakirjanikuna töötanud, see teab, et tuleb ette päevi, kui tahaks kuhugi ära. Ühtäkki tunduvad kõik need pressikonverentsid, esitlused ja avamised kuidagi totrad ja mõttetud. Ikka ühed ja samad inimesed, ikka ühed ja samad jutud. Hinge trügib tusk ja tüdimus.
Las maailm pöörleb täna minuta, mina lähen
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sedasorti päevi ajakirjanike elust iseloomustab kõige paremini söör Tim Riceilt laenatud laulurida, milles väljenduv vaga soov las maailm pöörleb täna ilma minuta sai koguni käesoleva kirjatüki pealkirjaks sätitud. Usutavasti asjakohaselt.
Eksiteel rändab see lugeja, kes arvab, et sellistel tüdimusehommikutel taarub ajakirjanik, pilk pahupidi peas, niisama mõttetult mööda linna ega liiguta kõrvugi. Päevalehes palgal olev inimene peab arvestama sellega, et üürike hingetõmbepaus saabub alles suvekuudel, ja seni peab ta päevast päeva oma kohustuslikud kirjaread ikka ise täis kribama.
Tegelikult sõltub palju ajakirjanikust endast: et kui palju tal on säravaid ideid ja kui palju jagub kirjutamisoskust nende ideede nauditavaks sõnastamiseks. Ideed ja kirjutamisoskus on väga väärtuslik valuuta, mida iga peatoimetaja on otsemaid valmis suurema loome- ja liikumisvabaduse vastu vahetama. Ega peatoimetajad lollid ole. Enamasti.
Selle valuutaga on võimalik ennast igapäevarutiinist tihemini vabaks osta ja kirjutada just nendest asjadest, mis tõesti ka endale huvi ja hingekosutust pakuvad. «Möödunud nädalal viis saatus, töö ja sisemine sund mind mitut puhku Peipsi äärde,» kirjutas Postimehe väärt ajakirjanik Vallo Nuust oma artiklis «Peipsi-veere saladuste lumm», mis nüüd on leidnud väärilise koha raamatu «Kuutunnel» kaante vahel. Teiste tema lehelugude seas.
Nagu tabavalt märgib selle raamatu eessõnas ajakirjandusuurija Halliki Harro-Loit, elame ajastul, kus uudisteanri jõulise pealetungi käigus on olemuslood ja reportaaid siinsel ajakirjandusmaastikul paraku kõrvaliseks muutunud. Ühes uudise osatähtsuse kasvuga on oluliselt muutunud ka ajakirjaniku töö olemus, ja seda mitte meeldivas suunas.
Ajakirjanduskonveieri usinatel liinitöölistel ei ole enam ammu selleks aega (ega enamasti vist ka viitsimist), et võtta kätte võidunud kaantega bloknoot või vanaldane diktofon ning minna rahva sekka leheloo tarvis materjali koguma. Milleks, kõik saab ju niigi joonde, ja seda ilma toimetusetoast väljumata, telefoni ja arvuti abiga.
Kuid miks hinnatakse nii kõrgelt just Madis Jürgeni, Juhani Pütsepa, Toomas Sildami või Vallo Nuusti kirjatükke? Sest nemad võtavad vaevaks käia paikades, kuhu e-kirjad ei käi. Sest nemad lähevad inimeste juurde, kelle puhul pealiskaudsest telefonikõnest ei oleks ju tuhkagi kasu. Ja muidugi juba jutuks olnud oivaline kirjutamisoskus, mis teeb lugemisest naudingu.
Vallo Nuusti «kuhugi-ära-tahtmised» on saanud oma tahtmise mitmel erineval moel. Tihti on see tähendanud päevaks-paariks linnast ärakäimist. Maal on isevärki põnevaid inimesi, kellel jutustada isevärki ja põnevaid lugusid.
Linnas on inimestel ühe jala pealt teise peale kargamisega lugude jutustamise oskus kahjuks kaotsi läinud.
Maainimeste idealiseerimine ulatub vist tagasi narodnikute aega või veel kaugemale, kuid mingi tõepõhi paistab sellel uskumusel ikka all olevat, et maal on veel säilinud see tõeline elutarkus.
Mõistagi on maal ka karja kaupa igasugu töllmokki, kelle suust ei kuule midagi mõistlikku, aga eks ajakirjaniku ülesanne olegi need õiged inimesed üles leida ja loo sisse pista. Lehelugejale rõõmuks ja õpetuseks.
Raamat
Vallo Nuust «Kuutunnel»
Postimehes ilmunud lugusid. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004