Sünnipäevadel meil surnuid ei meenutata

On isegi natuke imelik mõelda, et «ainult» kümme aastat tagasi oli Apelsin «vaid» 20-aastane. Ka siis tegid nad «juubelituuri», kus sai vist viimast korda kokku bändi «klassikaline» koosseis: Tõnu Aare, Ants Nuut, Jaan Arder, Gunnar Kriik, Ivo Linna, Mati Nuude, Harry Kõrvits. Nad ei olnud vist oma viis aastat niimoodi koos mänginud, esitused olid veidi ligadi-logadi. Kuid lõbus oli ikkagi. Enamik oma vanu nalju tehti läbi, tuju oli hea, meeleolud ülevad. Kohe näha, et vanad sõbrad. Jälle koos.

Kümme aastat Eesti Vabariigi vabades tuultes on jätnud ka Apelsinile oma sügavad armid näkku. Ja need on vikati tekitatud. Pole enam Mati Nuudet ega Gunnar Kriiki. Vahetult enne «juubelit» tehti säuh ka kahe Apelsini peamise tekstikirjutaja Ott Arderi ja Henno Käoga, kellele Apelsin võlgneb peaaegu 50% endast. Pärast selliseid rööve oleks olnud masendav pidada mingit sünnipäevapidu.

Aga Apelsin pidas. Õllesummeril.

Kui jätta kõrvale muud epiteedid, siis Õllesummerit võiks pidada Maailmalõpupeoks.

Apokalüptiline supp

Sest rahvamassid käituvad seal, nagu oleks neil kõigil homme ots käes. Kaasas lapsed ja vanurid, tehakse ära peaaegu kõik, mis elus tegemata.

Ja kõik käib korraga (mis tekitab spetsiifilise müramassiivi). Sa võid selles apokalüptilises supis leida hämmastavaid asju. Vahetult enne Apelsini andis kusagil summeri nurgalaval väga-väga masendava kontserdi Ultima Thule (kelle vahetas kohe välja Trinity). Apelsiniga paralleelselt esinesid Genialistid üllatava erksusega mitu tundi.

Apelsinil oli au esineda otse laulukaare ees pealaval, taustaks vaid benji-hüppajad ja tritsiklikihutajad. Aga publikuks ikka seesama Õllesummeri rahvas.

Apelsini sünnipäevakontserdil oli neli osapoolt. Apelsin ise, Ivo Linna, Jaan Kirss ja nn sõbrad. Neil kõigil olid erinevad missioonid.

Hitid ludinal

Vikatimehe töö ja muude asjaolude tõttu praktiliselt algkoosseisuks redutseeritud Apelsin (1974 alustasid Aare, Arder, Nuut ja Harry Kõrvits, viimase asemel oli nüüd veterantrummar Aleksander Vilipere, pluss Hillar King bassil ja Allan Jakobi klahvpillidel) esines isegi sellel erilisel õhtul jooksvas rutiinis.

Väga korrektselt ja isegi teatud lõbususega mängitud vanu hitte tuli ludinal. Aga kunagi Apelsini kuulsaks teinud vahespektaaklid olid praktiliselt olematud või tulid nad hädiselt välja. Arder tögas natuke Nuuti, Nuut mängis veidi partorgi ja brigadiri ning oligi kõik.

Kuid kõigest hoolimata oli Apelsin ikkagi elus, mitte topiste väljanäitus (nagu mõni teine 30-aastane Eesti ansambel). Oma kadunud liikmeid nad ei mälestanud. Mati Nuude aariad laulis edukalt ära Jaan Arder ja Gunnar Kriigi loomingut ei esitatud üldse (rääkimata tema nimegi mainimisest). Aeg ei peatu?

Ivo Linna tuli lavale juba teiseks looks. Tema missioon oli siiski mäletada. Aga piiratult. Peaaegu kõikidele kunagi tema lauldud Apelsini lugudele tegi (vaimukad) sõnad Ott Arder.

Ivo Linna lauluviisik oli seega omamoodi hommage Ottile, mida ta oma nukrates vahetekstides ka rõhutas.

Apelsini hiilgeaegade trummaril Jaan Kirsil olid aga sootuks teised plaanid. Tema oli tulevikumees. Andmaks ättidele puhkust, tõi ta lavale oma teismelised tütre ja poja ning korraldas nendega lapsikult vägeva löökriistashow, piinaks valutavatele peadele. Ärge muretsege, elu läheb edasi ka pärast Õllesummerit, oli vist selle mõte.

Aga need Apelsini nn sõbrad olid küll ainult omakasu peal väljas. Erich Krieger, Boris Lehtlaan ja Sulliwan esitasid vaid lookese-kaks omaenese tavarepertuaarist, kasutades Apelsini taustabändina.

Vist Goebbels teadis, et sakslased ei oska elada, kuid surra oskavad suurepäraselt. Apelsin oskas suurepäraselt kontserti lõpetada.

«Me armastame ooperit» juba Mati Nuude mõõtu Ivo Linnaga dirigeerimas ja kilesse mässitud Jaan Arderiga on vaatepilt, mida raske unustada. Võis andestada, et kohustuslik saluut oli nii kaugel, et selle nägemiseks kippus rahvas lava eest ära jooksma.

20 aastat tagasi oli ansambel Apelsin kümneaastane ja Kalle Müller arvas Edasis pundi Tartu kontserti arvustades, et see bänd on omadega läbi.

Tagasi üles