Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/08/1884696t1h8568.jpg)
Kõigile nendele, kellele käib igaõhtuse suurtest tunnetest tulvil seebiseriaali vaatamine üle jõu ja/või mõistuse, võiks näiteks soovitada kord nädalas teleekraanile põristavat medikopterit.
Action'ist tulvil, omab seegi sari teatavaid seebi-elemente.
Saab näha, kes kellega käib ja kuidas kellegi «liin» tasapisi areneb. Nagu ikka ühes korralikus kiirabibrigaadis, kus tööle pühendunud inimeste isiklik elu töiste suhetega läbi põimub.
See on vajalik ikka selleks, et sarjakangelased liiga robotiteks kätte ei läheks.
Kuigi medikopteri igapäevatöö peaks olema rutiinne hädaliste abistamine ja kiire haiglasse viimine, tundub filmi tegevus meditsiinist üsna kaugel olevat.
Vigastatute abistamine on filmikangelastele pigem koorem, millega kähku üle jala toime saadakse, hoopis olulisem on tegelastele katkematu võitlus «pahadega».
Tundub, et meedikud justkui polegi meedikud, vaid mingi veider A-rühm või muu omal käel tegutsev eriüksus, kelle arsenalis on kõikvõimalikud oskused lähivõitluseks ja enamiku olemasolevate relvade kasutamiseks.
«Suts» haigele süst ära ja saab jälle edasi kakelda!