Legendaarne Heiti Talvik

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Juba alates Francois Villon’ist on prantsuse kirjandusel põhjust uhkust tunda oma «neetud poeetide» traditsiooni üle (Rimbaud, Verlaine, Baudelaire jt). Kui Heiti Talvik 1920ndatel eesti luulesse sisenes, oli ta eelkõige Baudelaire’i (vähem Villoni) usin õpilane, mistõttu tema liigitamine pehmelt öeldes tagasihoidlikku kohalikku «neetud poeetide traditsiooni» näib põhjendatuna.

Kes sinna veel kuuluda võiksid, jäägu siinkohal lahtiseks. Peale ühe erandi – Jaan Oks. Uuemal ajal on needus võtnud väga eriskummalisi vorme, mistõttu otseselt vormikeelelise traditsiooni jätkajatest vist rääkida ei saagi. Samas oli just vorm see, mille (prantslastel laiema, Talvikul-Oksal kitsama) diapasooni ja eripärade kaudu see «needus» ka kirjanduslikult defineerus.

Legendi allikad

Muidugi defineeriti seda ka läbi elulooliste seikade. Need olid eestlaste puhul vähemalt sama sünged, kohalike ajalooliste «veidruste» tõttu võib-olla ainult vägivaldsemad kui prantslastel – vähemalt 1947. aastal Venemaal sunnitööl surnud Talviku puhul kindlasti.

Nagu käesolevast, peaaegu kogu Talviku loomingut, luuletusi ja artikleid, kirjavahetust ja varasemat retseptsiooni koondavast teosest lugeda võime, sai dekadendist hiljem klassitsistliku stiili, Dante ja Puškini austaja. See kajastub ka tema loomingus.

Algne oksalikkus, rõhuvalt hämar metafoorne rüma asendub lakoonilisema ja tänapäevasema väljendusviisiga. Muidugi peegeldab see ka muutusi (kirjanduslikus) eesti keeles üldisemalt, mis 20–30ndatel tormilisi uuendusi läbi tegi. Sellele vaatamata on Talviku panust üldiselt hindaval Ilmar Laabanil juba 1956. aastal põhjust kirjutada, et see mõjub anakronismina. Sürrealistile, kelle jaoks just nendelsamadel kümnenditel uut tüüpi vormile alus pandi, ei saagi see muidugi muudmoodi paista.

Praeguseks pole olukord ses osas palju muutunud. Talvik on jäänud teatava ajastu, maailmatunnetuse ja stiili kütkeisse, mis (nagu ikka) jõudsid Eestisse märksa hiljem kui Pariisi. Vähema epigoonluse, suurema autentsuse juures oleks seda kõike saanud muidugi vältida.

Talviku tähelend

Ometi tõusis Talviku täht, seda küll paljuski luulevälistel põhjustel, kui Paul-Eerik Rummo tema kui kunagise tagakiusatu, represseeritu ja «unustatu» 1960ndatel uuesti avalikkuse tähelepanu alla seadis, kust see traagilise saatuse, vihatud võõrvõimule vastandumise, ja armsa kodukootud «bodleeri» legendi toel loodetavasti enam kunagi ei lahku.

Tema intelligentse näo ja kaelasideme ümber saab küllastunud dekadentsiaurudest moodustada kena «neetud poeedi» ja «dändi» aupaiste (mida abielu Betti Alveriga veelgi põlistab) – teatava, eelkõige küll prantsuse kultuurilukku kuuluva müütilise narratiivi, millest aga eesti kultuurgi kõigi oma nigelate eelduste kiuste osa peab saama. Ja saab ka. Heiti Talvik on kahtlemata legendaarne – nii legendaarne kui üks ilus kultuurilooline legend üldse olla saab.

Teda sellest legendist lahutatuna vaadeldes asjad enam nii roosilisena ei tundu, aga see polegi ju enam võimalik. Legend on üle võtnud peaaegu kõik, mis sellest isikust järel. Ses mõttes on valgustav pilk Talviku kirjadele. Siit avaneb üks hoopis teistsugune pale.

Mitte aristokraatlik (milline anakronism!) «hapspurg», nagu teda kutsuti, mingi kirjandusliku ringkonna paavst või «unustet monark», nagu ta end ise (ühes luuletuses) nimetas, vaid oma väärtuses vägagi ebakindel natuur.

Väga ebakindel – milleks ka elukäik piisavat alust on andnud. Intervjuus määratleb Talvik end kui «eluvõõrast raamatu-inimest», mis tal oma loomingu tasemes ja jõus nähtavasti kindel olla ei lase.

Nagu paljud teisedki, näib ta olevat naiivsel (ja ses suhtes tõesti elukaugel) eelarvamusel, et kirjaniku elu peab olema nagu mingi «tulevärk», et ta seda oma tekstides sama värvikalt kirjeldada suudaks.

Heiti Talviku pärand niisiis, võimalik, et isegi vajaks mingit läbivaatust ja ümberhindamist, mida tänu sellele raamatule igaüks nüüd jõudumööda teha saabki.

Raamat

Heiti Talvik «Legendaarne».

Ilmamaa 2004, 303 lk

    Tagasi üles