Laur on keskmise pikkusega ja kaalub 70 kilo. Pöetud täishabe. Jonnakas ja pika vihaga nagu eestlane ikka. Töökas mees. Pea lõikab. Hukanud Eestis trobikonna pätte ja saadetud pagendusse Moskvasse.
Meie aja kangelane Vello Lattiku moodi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selline on Vello Lattiku romaani «Omakohus» politseiohvitserist peategelane Laur Ronk. Mees, kes ei lepi tunnitööga ega pelgalt käsutäitmisega, vaid tahab end teostada, kartmata kedagi siin maamunal. Kui arvestada praegust elu Eestimaal, siis tasuks sellistest meestest eeskuju võtta väliselt märkamatud, aga tegudeinimesed. Maarjamaa ei vaja soigujaid ja jutupaunikuid, vaid neid, kes istutavad puu või rajavad kodu oma kätega. Selline on Lattiku moraal.
Iseasi, kas tasub tema pakutud omakohut sõna otseses mõttes järeletegemiseks valida, aga mine tea, võib-olla uuskapitalistlikus Eestis on sellelgi lähenemisel oma iva sees. Igal juhul on tegemist positiivse kujuga.
Politseiniku roll jääb küll tagaplaanile, seda varjutavad koerad. Usun, et Lattik luges kõik ajakirja Koer numbrid läbi ja ajas koertekasvatajatega pikad jutud maha, nii põhjalikult on penidest juttu. Aga see seeme langeb viljakasse mulda, eestlased on enamasti loomalembesed.
Kuidas elus läbi lüüa?
Võrreldes Lauri teiste Viiratsi kirjamehe kangelastega, siis pole raske märgata üht ühist joont. «Muhumaa kuumades naistes» saab külmalt maalt, traataia tagant tulnud Martinist jõukas mees, kel õnnestub peaaegu kõik, millele käe külge paneb: talu, kämping, veski, paadiehituse töökoda, kana- ja seakasvatus, juustutegemine, lõpuks ostab ta saare ning temast näib saavat eesti uusaadlik.
«Omakohtus» hakkab erariietes korravalvur samuti peaaegu nullist, lugeja elab kaasa tema majaehitusele ja koertekasvanduse rajamisele (müüb korraga maha üle saja suure koera Eestimaal see küll ei õnnestuks) Moskva külje all, tal on oma supelrand ja suur aed, mitu maja, palksaun.
Ta ostab prügimäe, millest kujuneb kullaauk ärimehele, prisked arved kolmes Eesti pangas lubavad teda pidada viiekordseks miljonäriks.
Lattik õpetab lugejale, kuidas elus läbi lüüa, talle meeldivad jõulised karakterid. «Omakohut» lugedes mõnikord kihvatab, justkui jäänuks kirjanikul endal elus mõndagi tegemata, et temalgi oli kuhjaga plaane, aga rutiinne-bürokraatlik elu raspeldas need nulli, nüüd Lauri ja Martini näol viib ta oma unistused ellu.
Aga mulle see meeldib, et Lattiku tegelased on inimesed, kes kahe jalaga maa peal, nad ei lepi jututamisega kohvikus, kohvitassi ja konjakipitsi taga, nad tahavad elu maakeral paremaks teha. Ja teevadki.
Mulle on pärikarva ka see, et Mulgimaa esikirjanik kuulutab ikka ja jälle: elu ei lõpe 3540-aastaselt, ei lõpe ka siis, kui 50. sünnipäev peetud. Ja nüüd jõuame õrnema sooni Lattiku romaanides kujunevad naised sageli isegi peategelasteks, nad on mõnikord tugevamad natuurid kui kõva käega mehed.
«Omakohtus» esindavad seda poolt üks eesti, üks läti ja pool tosinat vene naist. Kes Lattiku loomingut pikema aja jooksul on lugenud, see teab, et tema kangelased ei jää kunagi üksinda, leidku tegevus aset Sahhalinil või Võhma lihakombinaadis. Elul ilma naisteta pole mõtet!
Kusjuures Twiggy-tüüpi skeletid ei leia Lattiku silmis armu.
Lattiku naised on elujõulised, ka need, keda ta ei salli. Mõtlen hea büsti ja sihvakate jalgadega Svetlanat, keda pole voodisse võimalik tõmmata, sest ta tõmbab mehi sinna ise autori tekst. Peategelane Oksana on vägev nagu Suur Tõll. Pika patsiga, seksikas ja stiilne.
Saunalaval nägi Oksana välja otsekui Eeva paradiisiaias enne pattulangemist. 55-aastasel kasakanaisel oli peenike piht ja pringid tissid. See keerulise elulooga naine, ikkagi miilitsakindrali lesk, muutub lugejale sümpaatseks, ning seda ootamatum on lõpp. Kas muidu oleks romaan liiga ilus saanud?
Elujõulised naised
Kirjaniku sõnum on lihtne: kõik naised, olenemata vanusest, ihkavad armastust ja seksi, aga tema enda eelistused paistavad olevat küll slaavlannade poolel.
Kuulsin raamatukogus, kuis üks lugeja oli rahul: «Ma pole ammu teisel pool Peipsit olnud, aga «Omakohut» lugedes tundus, justkui oleksin ise ka Venemaal käinud.»
Elu nüüdisaja Venemaal on karm. Jõhkram kui meil. Kes pole nõukogude aega oma nahal tunda saanud, sellele võib kohati jääda mõni seik isegi arusaamatuks. Noorele põlvkonnale on see Lattiku romaan otsekui käsiraamat, et millise eluga tuleb olla valmis kokku põrkama.
Ent samal ajal tajun romaanis mingit nostalgiat, mingit tahtmist just nimelt seda elu elada, ega muidu läheks Laur tagasi Narva alt itta. Kirjanik justkui eelistab sealset inimest neile eestlastele, kes ei hinda igavesi väärtusi, kellele kõik on ostetav ja müüdav.
Raamat
Vello Lattik. «Omakohus»
2002. 216 lk