Vihmasel suvel riigieksamitest

Kurja juur selles peitubki, et Eestis algas haridusuuendus kontrollimise, mitte ainesisu ja õppetöö korralduse uuendamisest.

Postimehes (20.07) teavitati lugejaid haridusministri kavatsusest üle vaadata praegune riigieksamite korraldus ning tema ülesandest riiklikule eksami- ja kvalifikatsioonikeskusele hinnata praegust olukorda.

Meeldiv kuulda, et hariduses midagi arendada soovitakse, üllatav on hoopiski see, et eksamite korda hakatakse üle vaatama alles tänavuse ulatusliku spikerdamise tõttu. Paraku on kurja juur märksa sügavamal.

Kontrollimise vajalikkus

Nii kontroll kui hindamine on õppimise ja koolielu olulisteks osadeks, mille vastu pole kunagi vaielnud ei õpetajad ega õpilased. Aastaid on õpetatud ja õpitud ning pärast võrreldud, mis tööst välja tulnud. Õpetajat on ikka usaldatud nii õppimist korraldama kui ka tehtut hindama. Omaette probleemiks on õpitulemuste võrdlemine koolide lõikes, ja selle korraldamine on küll riigi ja haridusministeeriumi töö.

Neid, keda tulemused huvitavad, on palju. Ülikool tahaks võtta vastu parimaid, õpilased ja lapsevanemad tahavad teada riigieksamite keskmisi tulemusi, oma kooli positsiooni ning võrrelda, kas saavutatud punktid on kõrgemad või madalamad riigi ja kooli keskmisest.

Mõistagi tahab ka õpetaja teada, millised on tulemused tema õppeaines, kuid seda loeks ta meelsamini mitte ajalehe sinistest või punastest veergudest, vaid ministeeriumi või eksamikeskuse kodulehelt koos asjatundliku analüüsiga.

Üsna kurb oleks lugeda oma kooli nime sellest kurjast veerust, mille pealkiri «Riigieksamite kehvemad tulemused», kuid kui midagi järjestatakse, siis ongi paratamatult esimesed ja viimased.

Ja kui noor inimene astub edukalt ülikooli, siis öeldakse tavaliselt, et tubli poiss või tubli tüdruk ja tuntakse heameelt. Kui aga madalate punktide või ebaõnnestunud intervjuu või mõne muu lisakatse järel ülikooli ei pääseta, siis on põhjuseks halb õpetaja. Kellelgi tuleb ju vastutust kanda.

Arvan, et eksamite uuenduseks tuleks kõigepealt analüüsida õppimise ja eksamite omavahelise vastavuse küsimusi. Laiemas plaanis on tegemist õppekavade küsimusega, mis taasiseseisvunud Eestis pole soovitud lahendusi seni leidnud.

Tegelikku koolitööd keskkooliastmel on kõige rohkem mõjutanud riigieksamid, mitte õppekava ja ainekavad, mis peaksid kõikidele koolidele ühiseks töö aluseks olema. Nägin ühes Tallinna koolis isegi tunniplaanis uut õppeainet – Year 12 inglise keele riigieksami ettevalmistuseks.

Oleme muutumas liiga eksamitekeskseks ja paratamatult jääb aineõpetuse üldhariva sisu käsitlemiseks vähem aega. Õnnetuseks on Eestis juba pikemat aega õppekava, riigieksamid ja kooliõpikud iseseisvad suurused, mis pole omavahelises vastavuses. Ja kui arvestada sedagi, et riigieksamite ülesannete liigid ja käsitletavad teemavaldkonnad (nt ajaloos) muutuvad aastate lõikes, osutub võimatuks ka tulemuste võrdlemine aastate lõikes.

Kurja juur

Kurja juur selles peitubki, et Eestis algas haridusuuendus kontrollimise, mitte ainesisu ja õppetöö korralduse uuendamisest. Õpetajad arvati hoobilt subjektiivsed ja lapsevaenulikud olevat. Kibekähku püüti rakendada Šotimaa ja muid eeskujusid, kuid jäeti arvestamata tõsiasi, et teise riigi hariduskogemust pole võimalik suvalisse koolikultuuri üks-ühele üle kanda. Pole britidki oma eksamite korraldusest palju kasu võitnud, veel vähem võitsime meie neid jäljendades.

Oleme loonud tohutu organisatoorse masinavärgi, kuid lõpptulemusena parandavad ka riigieksamite töid paratamatult needsamad õpetajad, kes kooliski seda teeksid.

Miks ei võiks olla õppurid, õpetajad, lapsevanemad ja ülikoolidki vastastikku täpselt informeeritud õppekavadest ja eksamite ning tasemetööde korraldusest ja sisust? Igas professionaalselt koostatud õppekavas ja nende juurde kuuluvates nn aineraamatutes on need asjad enamasti kõik selgelt ja ühemõtteliselt kirjas. Muidugi mitte konkreetse ülesande tasandil, mida mõni aasta tagasi olevat isegi Kadaka turult osta saanud, vaid ikka eeldatavate teadmiste rakenduslike oskustena. Siis on selge, mis on kohustuslik kooli lõpetamiseks ja millised on tingimused ülikooli astumiseks. Kokkuvõtvalt: kogu eksamikorraldust tasuks uuendada koos õppekavaga.

Pealegi on praegune turumajanduslikult mõtlev gümnaasiumiõpilane juba piisavalt nutikas, et teha otsuseid oma huvidest ja võimetest lähtudes, ning võtta koolist ja õpetajalt kõike seda kasulikku, mida tal tulevikus vaja võiks minna.

Ministri soov tagasi pöörduda nn piletitega eksamite juurde kõneleb kahest taotlusest: esiteks – õpetajat ja kooli võiks taas usaldama hakata, ja teiseks – äkki on midagi muudki kasulikku meie oma Eesti koolitraditsioonist leida, mida taaskasutusele võtta. Kas just piletitega eksamid, see on iseasi.