Üks avaldus ühele erialale

Tõnu Lehtsaar arvab, et kõik ülikoolid peaksid üle minema vastuvõtusüsteemile, kus tudeng teab kohe pärast eksamite sooritamist, millisele erialale ta vastuvõetuks osutub.

Lävendipõhine vastuvõtt on selle suve kuum teema. Nagu iga uuendusega, kaasnevad ka siin muudatustega entusiasm ja sarkasm, äraootamine ja kaasalöömine.

Lävendipõhine vastuvõtt tähendab seda, et ülikooli võetakse vastu kõik need üliõpilaskandidaadid, kelle sisseastumiseks nõutavate riigieksamite tulemuste summa on võrdne ettenähtud arvu ehk lävendiga või sellest suurem. Sel aastal rakendavad lävendipõhist vastuvõttu usu-, õigus-, füüsika-keemia-, majandus-, matemaatika-informaatikateaduskond. Näiteks usuteaduskonna riigieelarvelisele (tasuta) kohale võivad õppima asuda kõik need, kes on kolme riigieksami tulemusena kogunud vähemalt 23 punkti.

Iseenesest pole lävendipõhine vastuvõtt ülikooli jaoks midagi uut. Varasematel aastatel on seda rakendatud bioloogia-geograafia-, matemaatika-informaatika-, füüsika-keemia-, õigus- ja majandusteaduskondades riigieelarveväliste õppekohtade osas. Positiivne kogemus julgustas sama süsteemi rakendama ka riigieelarveliste kohtade puhul. Edaspidi pean lävendipõhisest vastuvõtust rääkides silmas just vastuvõttu riigieelarvelistele õppekohtadele.

Kaks eesmärki

Lävendipõhise vastuvõtuga peame silmas eelkõige kahte eesmärki. Esiteks, anda võimalikult kvaliteetne haridus, mille üheks tingimuseks on tugevad üliõpilased. Teiseks, anda riigile riiklikus koolitustellimuses ette nähtud arv lõpetajaid. Lävend, mis arvestab varasematel aastatel sissesaanute taset, peaks tagama, et eriala potentsiaalsetest õppijatest saab sisse paremik.

Meie senine mõtteviis üliõpilaste vastuvõtul on olnud valdavalt sisendipõhine. Riik tellib lõpetajaid mingis valdkonnas, ülikoolid jagavad need kohad pooleteistkordselt õppekavade vahel ära ja kuulutavad välja konkursi pingerea alusel. Praeguse süsteemi juures kujuneb koolitustellimuse täitmine mõnedel erialadel problemaatiliseks. Tegelikult pole niivõrd oluline see, kui palju ülikool vastu võtab, kuivõrd see, et viie aasta pärast oleks vajalik arv lõpetajaid. Seda ühe eriala piires kokku, mitte üksikutel õppekavadel.

Eesti ülikoolide vastuvõtusüsteem on kohmakas ja keeruline. Gümnaasiumi lõpetanud kandideerivad erinevatesse ülikoolidesse erinevatele erialadele. Tean juhtumeid, kus pürgija on sisse saanud erinevatesse ülikoolidesse kokku kuuele erialale.

Küsimusele, miks ta nii suurelt ette võtab, vastati, et sissesaamisteadete kogumiseks, sest iga teade loob meeldiva enesetunde. Üksikinimese tasandil mõistetav, ent kas ülikoolid peavad vestlema, pidama kirjavahetust, prognoosima, analüüsima ja täitma dokumente selleks, et luua kellelegi head tunnet? Õppima asutakse ju ikkagi ühele erialale. Miks mitte kohe sinna avaldus esitada?

Üks lävendipõhise vastuvõtu taotlusi on, et üliõpilaskandidaadil oleks kohe gümnaasiumi lõpus selge, missugusele erialale ta sisse saab ja millisele mitte.

Pean heaks süsteemi, mille puhul üliõpilaskandidaat esitab ühe avalduse ühele erialale. Minu silmis on see tudengisõbralik süsteem, mis võimaldab kandidaadil oma tulemusi arvestades kindel olla, et ta saab ülikooli sisse.

Süsteemide koostöö

Sellel aastal toimuv on teatud mõttes eksperimentaalne vastuvõtt. Praegu me veel ei tea, kui palju üliõpilasi asub lävendipõhise vastuvõtuga erialadel õppima. See on ülikooli risk. Tartu Ülikool võtab vastu, nagu lubatud, kõik üliõpilaskandidaadid, kes lävendi ületavad. Selle aasta kogemus saab aluseks järgnevatele lävendiprognoosidele.

Lävendipõhise vastuvõtu selget sõnumit on ähmastanud kahe vastuvõtusüsteemi koostoimimine. Sisseastujad saavad kandideerida kahele erialale, millest ühel võib olla lävendipõhine vastuvõtt, teine aga pingerea alusel.

Septembriks on lõplikult selge, kui palju oli neid, kes kandideerisid lävendipõhiselt Tartu Ülikooli, kuid konkureerisid samal ajal mõnes teises ülikoolis ja lõpuks sinna ka õppima asuvad. Selle aasta kogemust arvestades on võimalik lävendipõhist vastuvõttu arendada ja lihvida nii, et see oleks sõbralik, selge ja lihtne nii tudengikandidaatidele kui ka ülikoolile.

Eksamid teistmoodi

Osal erialadel on siiani olnud sisseastumiseksamid. Nende sooritamise osas on mul idee, mida ma pole veel dekaanidega arutanud. Nimelt võiks sisseastumiseksamid toimuda dokumentide vastuvõtuperioodi esimese kümne päeva jooksul ning lõppeda tulemusega sooritatud/mittesooritatud. Eksami sooritanu ja lävendi ületanu võib sisse astuda. Kellel eksam ebaõnnestub, võib valida oma riigieksamite tulemuste põhjal mõne teise eriala.

Usun, et lävendipõhine vastuvõtt laieneb järgmisel aastal veelgi. Sügisel jätkub Tartu Ülikoolis uue vastuvõtueeskirja väljatöötamine. Soovin, et läbirääkimised teaduskondadega viiksid kogu ülikooli lävendipõhisele vastuvõtule. Tore oleks, kui meiega liituksid ka teised ülikoolid.

Minult on küsitud, milleks lävendipõhine vastuvõtt. Selleks, et anda kvaliteetne haridus, et saada ülikooli võimalikult tugevad üliõpilaskandidaadid, et vastuvõtuprotseduur oleks lihtne ja selge, et tagada riigile vajalik arv lõpetajaid, et luua gümnaasiumilõpetajale kindlustunne – minust saab Tartu Ülikooli üliõpilane.