Kui ma advokaadiks ei soovi, siis valikuvõimalust polegi, väidab jurist Paul Puustusmaa 23. juuli Postimehes, vihjates, justkui peaksid õigusbürood õigusabi seaduse kehtima hakates oma tegevuse lõpetama.
Korrastav seadus
29. juuli 2004, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See on eksitav, sest seadus ei reguleeri kogu õigusteenuste turgu. Seadus võimaldab riigi õigusabi inimestele, kes ei suudaks pärast selle eest tasumist katta hädavajalikke elamiskulusid.
Sellega ei võeta leiba õigusbüroodelt, mida on kaugelt üle saja. Kui jagada selle arvu vahel aastas riigi õigusabiks kulunud 25 miljonit krooni (millest 98 protsenti on läinud kriminaalasjades määratud kaitsjatele), siis on ilmne, et ainult sellest rahast ei ole elatunud ükski büroo. Õigusteenuste turu maht tervikuna on miru korda suurem ning õigusbürood võivad seal tegutseda nii nagu seni.
Põhjus, miks lubatakse riigi õigusabi osutada ainult advokaatidel, on kvaliteet. Neil on eksamite ja isikliku järelevalve süsteemi näol tõhus kvaliteedikontroll, sätestatud on kliendikaitse reeglid ja kutsekindlustuse nõue. Õigusbüroo pidaja aga ei pea üldse jurist olema. Riik ei saa pelgalt põhjusel, et inimene sai ebapädeva esindaja tõttu kahju, lubada mitmekordset õigusabi.
Viimased kolm aastat õigusabiteenust osutanud FIE-d ja äriühinguomanikud saavad advokaadi vanemabiks lihtsustatud korras (teised kõrgharidusega juristid üldises korras). Seega advokatuuri liikmeskond suureneb ja keskmine advokaaditasu peaks vähenema. Kuna lisaks sellele laieneb riigi õigusabi ka väljapoole kohtumenetlust dokumentide koostamiseks ja rahvusvahelisteks vaidlusteks , konkurents õigusteenuste turul tervikuna ei vähene ning teenuse kvaliteet üldiselt paraneb.
Justiitsministeeriumi telefoniküsitlus 100 õigusbüroo seas üle Eesti näitas, et 68 protsenti neist tahab osutada riigi õigusabi, mille eelduseks on advokatuuri astumine; advokatuuri liikmeks soovib saada 49 protsenti, kellest suurem osa vastab ka tingimustele.
Mittesoovijaist tõi 17 protsenti põhjuseks vajaduse puudumise, 16 protsenti kõrge ea, 2 protsenti advokatuuri halva maine jm. Avatus ning aukohtu ja kutsesobivuskomisjoni liikmeskonna muutmine parandab advokatuuri mainet.
Äraspidine on väide, et seadus võimaldab advokaatidel maksumaksja kulul rikastuda. Kriitikutel läheb meelest, et see, kes õigusabi näol kasu saab, on ka maksumaksja. Seejuures määrab advokaadile makstava tasu suuruse kohus, mitte advokaat omapäi.
Liiati peab riigi õigusabi saaja kulud hiljem riigile hüvitama. Kohus otsustab, kas ta tasub kulude eest täielikult või osaliselt ning kas korraga või osamaksetena. Tegu on normaalse turu korrastumisega kvaliteedi tagamise kaudu, nii nagu see on toimunud ja toimumas kaubanduses, toitlustuses jm.