Helilooja Rauno Remmet meenutades

Küberstuudio mälestas helilooja Rauno Remmet (1969–2002). Lava: hämarusest ja suitsuvinest väljavalgustuv laud, neli muusikut, maneerlikud poosid ja väike vein. Avapala: Remme «Altes Kind» – elektroonilise taustaga «kõnepolüfoonia», keskseks motiiviks «Und ist der Mensch ein Altes Kind» (inimene – vana laps)...

Õhus oli saksa ekspressionismi üliteatraalsus, pisuke gooti õudus.

Rauno Remme «materjaliks» olidki enamasti laenatud kõlad, kogu helide ja häälte universum. See muusikaline universum mühises, helises ja häälitses ka tema «Palas aastani 2001».

Polnud siin mingit deklaratiivsust – sümbolite vastasseisu või dramaatilist kaosekujundit. Ainult olemiskurbus. Ja ülimalt mõjuv ruumiline läbipaistvus, mis iga muusikakillu otsekui peopesale asetab.

Laenatud materjali helid

Teatraalsus ja laenatud materjalist ehitamine oli Remme muusika üks külg. Mälestuskontserdi üllatuseks oli mõni lihtsa algimpulsiga, siiralt ja hellasti lõpuni vormitud töö.

Oreliloos «Überalleinheit» (1988) tuumaks oli üks ülimalt kaunis melanhoolne fraas. Primitiivset diskolugu meenutava pealkirjaga «Move Your Body» (vokaal ja klaver) kõlas nagu delikaatne armastuslaul.

Remme loomingu kõrval mängiti kodu- ja välisautoreid, kelle muusikat samuti ergastanud vastasseis muusikakeel(t)e ja rituaalidega. Noore John Cage’i neljaosalises «Elutoamuusikas» (1940) kõlasid flöödisoolo, nelja mängija koputused ja Gertrude Steini luule rütmid. Margo Kõlari «Tokaatas ja ambiendis» (flööt, löökpillid, live-elektroonika; 2003) sulasid rõõmsa huumoriga ühte masinamuusika ja etnokõlad.

Valiku küsimus

Oli ka kompositsiooniteadlikumaid, rohkem materjaliühtsusel kui kontrastidel põhinevaid töid: Lepo Sumera «BBB-le ja tema sõbrale» (flööt, kitarr; 1988) ja Erkki-Sven Tüüri «Hommage à Lepo» (flööt, klaver; 2000), Mirjam Tally «Detsembrisse vajuvad kuused» (flööt, löökpillid, fonogramm; 2001).

Nendes, nagu ka Stockhauseni «Flöödis» (ooperist «Kolmapäev») ja ülepea kõigis flöödiga töödes säras sundimatu lavaolekuga Monika Mat-tiesen. Üldse paistab, et Küberstuudio «multimeedial» on jumet, enamasti suudab see veenda nii pildis kui helis.

Lõpus oli Remme «Railway to London» – ühe musikaalse raudteeteadustuse töötlus ja uputamine muusikastiilide ookeani. Videopilt näitas ahistavkitsaid piltpostkaardi-vaateid pimeduses kulgeva rongi aknast. Kosmiline turismireisija?

Lugu lõppes nagu noaga lõigatult, paar tuletäppi ekraanil hääbumas. Vaikus, hillitsetud aplaus. Midagi enamat ei oleks sobinudki.

Muusika on suuresti religioosne, usuga seotud nähtus. On muusika, mis usub. See püüdleb otse maksimaalse tõeluseillusiooni poole. Seda teevad korralikud, head inimesed.

On ka muusika, mis keelereegleid ja -rituaale rikkudes osutab kunsti tinglikkusele ja tühisusele. Seda teevad teistmoodi inimesed.

Nemad peavad keele piiratuse ja tinglikkusega (kitsas rongiaken) hakkama saama, et sellest mingi uus, ehedam tõelus üles leida.

Selles muusikas on lõhkumise ja loobumise, olemistühjuse ja üksilduse kogemus. See on keerukam tee. Sageli ei saa korralikud, head inimesed tollest valikust aru.

Muusikafestival

Küberstuudio Hommage à Remme

Kavas Rauno Remme, John Cage, Margo Kõlar, Mirjam Tally, Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüür, Karlheinz Stockhausen

25. juulil Kanuti gildi saalis

Tagasi üles
Back