Jalad tudisevad, käed püüavad kramplikult ligi neljameetrist puupalki süles püsti hoida, et see siis efektse kaarega võimalikult täpselt otse enda ette visata. See õnnestub vähestel.
Viskisõbrad käisid looduses kive-palke loopimas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurte viskinautijate otlaste eeskujul püüavad Eesti viskisõbrad II Mägi-Eesti mängudel laupäeval Otepää lähistel 3040 kilo kaaluvat paljakskooritud palki heita. Võistlusväljaku serval on teadjaid-õpetajaid oi kui palju.
Küll teab keegi, et esmalt tuleb pikk palk tasakaalu saada. Kui palk ettepoole kukkuma hakkab, peab sellele alt servast kinni hoides järele jalutama. Kui seis kindel, tuleb algul põlved pisut kronksu lasta ning siis ennast sirgu ajades puunott kaarega otse ette visata.
Jah, teoorias on pea kõik kõvad mehed. Ent ise palgiga muruväljakul ringi tuterdades oleks kõik õpetussõnad justkui meelest läinud. Kes kukutab palgi niisama käest maha, kes ei suuda sellele tiiru peale lüüa, kes kurdab palgi libeduse üle.
otlased on kõvemad
Üks teadjatest meestest jutustab kaaslastele, et otimaal pidid sealsed vägilased kuue-seitsme meetri pikkust palki heitma. Meil nii kõvasid mehi polevat. Nüüdnegi puujurakas saeti enne võistlust 40 sentimeetri võrra lühemaks.
Mehed, õlletopsid käes, irvitavad, et otimaa kõvematel palgiheitjatel pidi olema üks võistluspalk ja mitu treeningupalki. Nagu kergejõustikus teivashüppajatel teibaid.
«Jah, ja siis ütleb palgiheitja, et võistlus läks nässu, sest valis liiga pehme palgi,» ei jäta üks viskisõpradest aasimata, vihjates mõnede teivashüppajate samasugusele sagedasele õigustusele, kui midagi untsu läheb.
Kohtunik, Lõuna-Eesti viskiklubi liige Andres Räim seisab, elektrooniline märkmik käes, palgiheitjate selja taga. Kui heide on sooritatud, vaatab ta märkmikukellalt, mis suunas palk maha kukkus kas see on heitja suhtes kella 12 peal (see on parim tulemus) või hoopis muus suunas.
Kui kohtunik ühele heitjale hõikab, et palk jäi kella 11.55 peale, ja teisele, et tema oma kella 11.57 peale, kostub võistkonnakaaslastelt vaikset nurinat, et tegelikult võinuks ka see 11.55-ne heide vabalt 11.57-ne olla. Aga palgiheite esimene reegel olevat, et kohtunikuga ei vaielda.
Lõua alt kinninööritava kaabuga ringi käiv Tallinna viskiklubi liige Joel Joa saab ühena vähestest, kui mitte ainsana, kõigil kolmel katsel palgile tiiru peale. Mees ei tee mingit saladust, et viimati proovis ta palgiheidet aasta varem, eelmisel viskiklubide kokkusaamisel.
Nüüd oli keegi targem Joale paar heitenippi soovitanud ja mees realiseeris need perfektselt. «Ju ma siis olen hea õpilane,» muigab ta.
Söögilõhn ei sega
Pärast palgiheidet ja paari kosutavat oti õlut lähevad mehed järgmise ala juurde. Seal tuleb lühikese keti otsa kinnitatud seitsmekilost raudmuna võimalikult kaugele visata. Just nagu vasaraheites.
Viskajate, heitjate, loopijate kuidas kellegi tehnikat parasjagu nimetada üle levib magus lihagrillimise lõhn. Vana tõde, et viski ja liha kuuluvad kokku.
Nüüdki valmistavad grillimeistrid võidu ribisid, et need siis pärast võistlusele panna ning spordimeeste ja neile kaasaelajate kõhud täis sööta. Aga ei sega söögilõhn tõsiseid spordimehi.
Ja nii kui palgiheiteski, jagub siingi kogu aeg õpetajaid. Võta sangast kinni, keeruta kolm korda ja siis lase kuul lahti, on üks õpetaja tark. Teine soovitab kuul lahti lasta sel hetkel, kui hoo sisse saanud käsi liigub alt üles.
Seitsmekilose kivi tõukamise võistlusel hoiab Emajõe akadeemilise viskiklubi liige Margus Hanson teisel katsel kivi tükk aega lõua all, enne kui see teele läheb. Kuulitõukaja kombel jääb ta ühele jalale keksima.
Lootus, et avatõukele tuleb sentimeetreid lisaks, luhtub. «Tuul oli vastu,» lohutab Hanson ennast, kui saab teada, et tema tõugatud kivi kukkus vaid 6.38 meetri kaugusele, mis on 24 sentimeetrit tema esimesest katsest vähem.
Hansoni klubikaaslane Rein Kinkar teeb enne tõuget soojendusharjutusi ja palub publikul vaadata, kuidas päike tema musklitel sirab.
Et Kinkaril on hele T-särk seljas, jääb pealtvaatajail soovitatud pilt nägemata. Tuleb vaid aimata.
Kinkari lihased aga kivi 6.57 meetrist kaugemale tõugata ei jaksa.
Järgmisel alal tuleb 24-kilone sangpomm saada üle kõrgele seatud lati, kusjuures viskaja peab olema seljaga lati poole ehk siis sangpomm tuleb visata selja taha üle pea. Tundub ohtlik.
Aga siingi on oma nipid: kiigutad esmalt jalge vahelt pommile hoo sisse, siis kiire käeviibutus üles, selg pisut tahapoole kaardu ja nii raudkolakas kõrgustesse kaobki.
Viskisõprade rekordkõrgus, millest sangpomm üle on saadud, on 3 meetrit ja 20 sentimeetrit.
Võibolla ala raskuse tõttu, võibolla seepärast, et grillimeistrid on liha juba valmis saanud, on kõrgusheitjaid vähe.
Ning eks seegi meelitab spordi juurest eemale, et juba jagatakse viskisõpradele talongide vastu tasuta märjukest, nii umbes tuhat krooni maksvatest pudelitest.