Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Odaviskajad Andrus Värnik ja Moonika Aava tutvustasid üksteist päeva enne olümpia algust Eesti meistrivõistlustel võimetelaegast Värnik võidutses maailma hooaja teise tulemusega 87.58, Aava Eesti rekordiga 61.42.
Juba soojendusel Tallinnas Kadrioru staadionil oda justkui mängeldes 85 meetri kanti lennutanud Värnik tegi pöidlahoidjatele närvikõdi, visates neljandal katsel vähemalt sama kaugele, ent ei jäänud hoovõturajale pidama.
Kuid viiendal sooritusel põrutas 26-aastane Värnik 800-grammise viskevahendi nii võimsalt teele, et publik hakkas millegi suure ootuses sumisema. Ja kui oda maandus, mõjus pealtvaatajate tunnustus nagu kõuemürin.
Värnik ootab paranemist
Mullu MMil hõbemedali pälvinud Värnik alustas tulemuse mõõtmise ajal rõõmutantsu, kahjuks astus kuulitõukesektori äärele ja väänas jalga. Ta läks longates kohtunike juurde, nägi mõõdulindilt tulemust ja tõstis käed taeva poole.
87.58 on maailma hooaja teine näit, Eesti rekordist jäi vajaka 25 sentimeetrit. Loetud sekundid pärast tulemuse tabloole ilmumist istus Värnik tartaanile, võttis ära parema jala naeliku ja nägi õudusega, kuidas ihuliige paistetab.
«Kurat, hakkasin nagu vana loll kakerdama!» sajatas Värnik iseennast. «Mul neid asju ikka juhtub, aga mis teha, temperament on selline.» Neli suve tagasi Haapsalus sooritas ta pärast olümpianormi täitmist salto ja maandus ninali.
Kui Värnik oli end natuke kogunud, lausus ta lootusrikkalt: «Küll jalg olümpiaks terveks saab, täna on alles 2. august, Ateenas tuleb võistelda 26. augustil. Hea, et vigastada ei saanud vasak jalg, selle panen viskel vastu.»
Hiljuti Stockholmis 75-meetrise tulemusega piirdunud Värnik tundis rõõmu, et tunneli lõpus sähvatas valguskiir. «Hakkan juba kirstust üles tõusma,» nentis Heino Puuste hoolealune muigamisi. «Saan aru, mis minuga toimub.»
«Samas tuleb meil Heinoga veel palju tööd teha,» jätkas Värnik enesekriitiliselt. «Ega see 87-meetrine vise tehniliselt eriti hea olnudki. Tagumik jääb reeglina tahapoole vedelema, pean puusad ette saama. Ühtlasi tuleb kiirus üles ajada.»
Aava oli pärast kolme katset nõutu oda ei tahtnud lennata. «Sõbrad ja tuttavad innustasid. Mõned hüüdsid: Monna, pane, sa jooksed praegu nagu vanaema. (Esimene treener) Ando Palginõmm ütles: nii küll kingitust ei saa.»
«Kolme katse järel ütles sisetunne, et hea tulemus veel sünnib,» lisas Aava. «Ütlesin endale ole rahulik!» Neljandal katsel ületaski Aava 60 meetri joone Eesti rekord ja Ateena olümpia A-normi tähistav 61.42 pani 25-aastase sportlase pingpongipallina hüplema.
«Nüüd lõi punni eest ära,» möönis Aava. «Siiani ei mahtunud mulle pähe mõte, et viskan vähem kui eelmisel aastal, kuigi olen tunduvalt tugevam. Mullu harjutasin Pärnus paadikuuris. Praegu on kõik tingimused varasemast paremad.»
Aava kiitis koostööd Toomas Merilaga. «Alguses oli meil probleeme, kuid nüüd oleme mõlemad andnud endast sada protsenti,» sedastas ta.
Kuulimehed heas hoos
Kuulitõukes olümpianormi 20.00 rünnanud Taavi Peetre sai kirja 19.46. «Mul tuleb olümpiale minna nelja aasta pärast,» sõnas ta. «Siis ma nii ei punnita, panen meetri kaugemale. Mu tase on küll tõusnud, aga rahul pole ikkagi.»
Kuulitõukes pakkusid haarava hõbedaheitluse Märt Israel ja Roland Mändla. Israel püstitas viimasel katsel isikliku rekordi 17.37 ja tõusis teiseks. Vanameister Mändla vastas omakorda isikliku tippmargiga 17.90.
«Mul ei jäänud muud üle,» tõdes Mändla muigamisi. «Kuuli olen suvel tõuganud ainult võistlustel. Hiljuti osalesin Eesti rammumehe jõuproovil ja tulin seitsmendaks. Sain lihased valusaks, käed olid rakkus ja sinikaid täis.»
Marko Aleksejev võitis kõrgushüppe 2.24ga. Erki Nool loobus võistlemisest, sest 110 m tõkkejooksu soojendusel häiris jalavalu. Katrin Käärt loobus 200 m jooksust, kuna reie tagakülg oli pisut valus.
Egle Uljas jooksis eile õhtul Rootsis Malmös 400 m ajaga 52,93 ja pälvis viienda koha.