Kommentaar: Kirjastamisest ja suvisest lugemisest

K irjastustegevus Tartus on hoolimata «kirjastaja» mõiste keskmest perifeeriasse suubuvast ähmasusest üsnagi konkreetne küsimus. Aga suvine raamatulugemine, kui püüda üldiselt vastata, oleneb otsustavalt iga lugeja individuaalsest maitsest ja harjumustest.

Tartu suurematest kirjastustest olen juba füüsilise läheduse tõttu järjekindlalt kursis Ilmamaas ilmuvaga, ehkki püüan jälgida ka teiste, eelkõige Tartu Ülikooli Kirjastuse tegemisi. Need on Tartule äärmiselt olulised kirjastused, sest kasutavad ja võimendavad siinset akadeemilist ja vaimset potentsiaali. Kuigi Eesti mõõtmeis ja tänapäevastes tingimustes ei pruugi ju olla oluline, kus üks või teine autor-toimetaja-tõlkija-kujundaja asub.

Samas võib meeldivaid üllatusi tulla ka väiksematelt või nišikirjastustelt. Näiteks taasavastas ja avaldas ulmekirjandusele orienteerunud Fantaasia 2003. aastal Karl Ristikivi ajalehes ilmunud noorpõlveromaani «Viikingite jälgedes», mille trükk on nüüdseks lootusetult otsas.

Ja EÜS Veljesto kirjastuselt on tulnud mitu tuumakat politoloogiaalast raamatut ning just äsja ka Jaanus Adamsoni psühhoanalüütilise kallakuga kriitikakogumik, milles lugejale üsna intrigeerivalt tehakse mõistetavaks selliste autorite nagu Jüri Ehlvesti või Triin Soometsa loomingut.

M a ei ole rannas vedelev raamatulugeja ja seetõttu ei tee lihapraadimise hooaeg mu lugemusse muid korrektiive kui kvantitatiivseid. Raamatut lugema ajendab kas uudishimu või ilukirjanduse puhul ka mõnutunne autori heast tekstiloome oskusest. Mida, kus ja millal lugeda – selle otsustab pigem see, kas tahan lugemisel märkmeid teha või lasen tekstil endast niisama läbi voolata.

Väikse luumurru ja vihmaste ilmade tõttu sain sedapuhku juunis-juulis ilma välise kohustuseta üht-teist lugeda oma lõbuks: nautisin nii erinevaid teoseid nagu uuemast eesti kirjandusest Lauri Pilteri novellikogu «Lohejas pilv», Ülo Tontsu Uibopuu-biograafiat, aga ka Einar Sandeni «Tormi eest Tulemaale».

Kahetsen, et kodumaise kõrvale pole sattunud midagi väliskirjandusest. Peale selle, et Henry Milleri armukese Anaïs Nini päeviku kuuenda köite lehitsemisest sain ööl vastu esmaspäeva inspiratsiooni ühe juubeliartikli lõpetamiseks.

Pooleliolevate töödega seonduv lugemiskohustus sunnib lähiajal rohkem vanade kirjade ja ajalehtede seltsi, viimaseid saab õnnekombel osalt ka internetist kätte. See pakub avastamisrõõmu ja retki nii ajas kui ruumis. Kuigi ma ei pea ennast kirglikuks bibliofiiliks, oli mu viimane raamatuost ühest Tartu antikvariaadist Karl August Hindrey mälestuste köide.

Tagasi üles