Põhjasõda säilitas Balti talurahva põliskultuuri

Omaaegne joonis, mis kujutab venelaste tormijooksu Narvale 1704. aasta 10. augustil. Sama kuu lõpuks oli rootslastele strateegiliselt oluline linn venelaste käes. Foto: Postimees.ee

Kuigi tihti räägitakse Põhjasõjast ennekõike kui «vana hea» Rootsi aja lõpust, võib Baltikumi liitmist Venemaaga ja sellest alanud siinsete provintside stagnatsiooni vaadelda hoopiski kohaliku rahvuskultuuri säilitajana.

Neil päevil 300 aasta eest – 1704. aasta suvel – käis Eestis äge sõjategevus. Põhjasõja käigus olid Rootsi koosseisu kuuluvale Eesti alale taas tunginud Vene väed.

Kui venelaste 1702. aasta pealetung puudutas Eestit vaid riivamisi, siis pärast võitu Rootsi välivägede üle Kastre lahingus 1704. aasta 14. mail langes hulk olulisi linnuseid, mida Rootsi enam kunagi tagasi ei saanud – nende hulgas 24. juulil Tartu ja 28.–30. augustil Narva.

Venelaste revanš

See tähendas Venemaa kohaloleku ja kontrolli põlistumist, esialgu vaid Ida-Eestis. Venemaa jaoks hakkas reaalselt tekkima nn aken Euroopasse.

Venemaa valdusesse läinud Ida-Eesti elanikkond kannatas nii sõjategevuse kui ka maa järgneva laastamise tõttu. Tuntuimaks sündmuseks selles kontekstis oli Tartu elanikkonna küüditamine ja linna enam-vähem täielik hävitamine 1708. aastal.

Tuntud on ka Vene väejuhi Seremetjevi aruanne oludest, kuhu tema tegevus vallutatud maa oli viinud: «Midagi pole hävitusest säilinud, kõik on purustatud või põletatud. Väed on ära vedanud tuhandeid mehi, naisi ja lapsi ning vähemalt 20 tuhat hobust ja veist. Ei kukelaulu ega koera haukumist ole enam kuulda kuni Riiani välja.»

Kõige tähenduslikum 1704. aasta sündmustest oli Narva langemine. Pidas ju Rootsi Narvat tähtsaimaks riigi Läänemere idakaldale jäävate linnade hulgas.

Strateegilise asendi tõttu eelistasid rootslased Narvat Tallinnale ja ehitasid esimese suurejooneliselt välja riigi idapealinnana. Järgnevalt kavandati viia sinna igal neljandal aastal riigijuhtimine. Nii tähendas Narva kaotamine Rootsile olulisemat lööki, kui seda tänapäeval enamasti mõistetakse – paljuski kogu strateegilise riigiehitusliku kava purunemist.

Venemaale oli Narva oluline seetõttu, et linn oli tähtis rootslastele. Ent enamgi veel. Venemaa uut pealinna Läänemere äärde rajada soovinud Peeter I kaalus selle asukohana ka Narvat.

Paraku pidi kogu Rootsile kuuluv osa tänasest Baltikumist minema liitlastevahelise kokkuleppe järgi pärast sõja võidukat lõppu Poolale. Viimase täielik lüüasaamine Rootsilt samas sõjas, mis välistas võimalused seda kokkulepet realiseerida, oli alles ees. Liiatigi lõid rootslased 1700. aastal venelasi Narva all hävitavalt. 1704. aastaks aga oli Venemaa uue pealinna Peterburi rajamisega juba alustatud.

Narva langemine oli Venemaale ka moraalselt tähtis, sest see andis neile revanši sealsamas neli aastat varem osaks saanud häbistava kaotuse eest.

Selle puhul kirjutas Peeter I oma liitlasele, Poola ja Saksimaa kuningale August II-le: «Ei võinud mina jätta Teie kõrgust ja armast sõpra teateta, missuguse õnnega kõige armulisem Issand arvas heaks lõpetada selle ataki ja kus ta meid nelja aasta eest haavas, seal tegi nüüd rõõmsaiks võitjaiks, sest sellest kuulsast kindlusest saime redelite kaudu mõõga abil kolmveerand tunniga võitu. Kuigi vaenlane meie positsioone maa-aluste käikude abil õhku laskis, ikkagi ei suutnud sellega sõdureid hirmutada. Siis põgenes vaenlane teise (vanasse) kindlusesse ja lõi allaandmise signaali, selleks et saada kokkulepet või vähemalt armu. Aga meie soldatid ei tahtnud seda kuulda, murdsid kohe ka sellesse, siis lossi, kus vaenlast tublisti tuuseldati, nii et neid noorukesi palju järele ei jäänud...»

Kui varem suutis Venemaa hõivata selle Rootsi riigi osa – Ingerimaa –, mis oli vaid lühiajaliselt olnud väljaspool Vene poliitilist süsteemi, siis nüüd jõudis sissetung piirkonda, mis ei olnud enne venelastele kuulunud.

Oluline on rõhutada, et ka Ingerimaa ei kujutanud endast mingil juhul Vene ala selles mõttes, et seda oleksid asustanud slaavlased. Enne Rootsi koosseisu minekut 1617. aastal kujutas see endast osa Novgorodi vürstiriigi nn Vadja viiendikku – ala oli asustatud soomeugrilastega.

Ingerimaa ei venestunud ka Põhjasõjale järgnenud 200 aasta jooksul. Kogu tsaariaja vältel jäid Peterburi ümbruse maaelanikkonnas kindlasse enamusse soomeugrilased.

Venemaa hakkas oma nahast välja pugema – mitte üksnes territoriaalses, vaid ka vaimses mõttes. Selle protsessi tähistamiseks Peeter I kasutusele võetud «akna» kujund on seejuures võrdlemisi täpne ja aus, sest poliitilise ja etnilise ekspansiooni ehk Venemaa läände nihutamise kõrval motiveeris tsaari lähenemine Lääne-Euroopale.

Peeter I püüdis Venemaast kujundada midagi sellist, mida see olemuslikult ei olnud, kohta, mis meenutaks Lääne-Euroopat, kus nooruses õpingutel möödusid tema elu ehk kõige õnnelikumad päevad.

Baltikumi vallutamine oli tähtis Peeter I Venemaale kavandatava tuleviku seisukohalt. Oli tähtis haarata Venemaa koosseisu piirkond, milles vastavad lääneeuroopalikud elu- ja riigikorralduslikud põhimõtted oleksid juba juurdunud ja olemuslikult omased ning mille valitseva ja seda riigikorda kandva kihtkonna lojaalsusega võiks ka arvestada.

Ingerimaal sellist võimu ei olnud. Sobiv kohalik võim leidus Baltikumis sealsete sakslaste näol. Baltisakslased ei kujutanud endast Rootsi riigivõimu osa, vaid pigem selle oponenti.

Peeter I mõistagi ei olnud huvitatud sealse elukorralduse tasalülitamisest Venemaal valitsevaga. Pigem vastupidi – ta soovis Venemaa elukorralduse tasalülitada Baltikumi omaga.

Ja kui tekkis võimalus Rootsile kuulunud Baltikumi osa endale saada, ilmutas Vene riigivõim valmisolekut jõuda ka seal kohalikku võimu kandva balti aadliga kokkuleppele.

Venemaa baltistamine

Ning 1710. aastal, kui Venemaa seni Rootsi valdusesse jäänud Balti alad hõivas, ei sundinud tsaar sealset aadlit kapituleeruma. Aadliga sõlmiti alistumislepingud, milles aktsepteeriti kõiki nende taotlusi piirkonna sisekorralduse säilitamiseks. Sõjaline vajadus selleks ei sundinud. Ka Venemaa käitumine hõivatud aladel muutus täielikult – laastamine peatati.

Nii saavutas Peeter I midagi eriti ihaldusväärset – ta sai lojaalsena liita Venemaaga oma uue pealinna naabruses asuva tõeliselt euroopaliku piirkonna. Baltikum liideti autonoomse provintsina – Balti maariigina. Selle aadli jaoks ei muutunud midagi peale selle, et suurenes nende võim kohaliku põlisrahva üle.

Mitmes mõttes oli Baltikumi iseseisvus pärast Põhjasõda ehk suuremgi kui tänapäeva Euroopa Liidu liikmesriikidel. Lisaks oma õiguslikule korraldusele sätestus muidki eritingimusi. Nii kehtis suurema osa 18. sajandi vältel Venemaa ja Venemaale kuuluva Baltikumi vahel tollipiir ning peaaegu terve sajandi vältel ei võetud sealt nekruteid.

Eriti soodsasse olukorda sattus balti aadel – ja sugugi mitte ainult selles mõttes, et nad oma õigusi maa põlisrahvaste – eestlaste, lätlaste ja liivlaste arvel suurendasid.

Konjunktuur oli eriti soodne selles mõttes, et uueneva Venemaa riiklik hierarhia vajas neid pakiliselt. Ja balti aadlil oli niisama pakiline vajadus Venemaa niisugust tellimust rahuldada – juba selleks, et tagada Baltikumile saavutatud olude püsivus.

Balti aadli võimet seda tellimust rahuldada võib pidada erakordseks. Baltikumi aktsepteerimine Venemaa kultuurilise eeskujuna jäi tugevaks ja mõjukaks tendentsiks tsaaririigi lõpupäevadeni. Balti aadli ajalooline mõju Venemaale on igal juhul kaugelt tähenduslikum kui see, mida nad avaldasid Baltikumile.

See kõik tekitab aga rea küsimusi. Eelkõige – kuivõrd õigustatuks saame pidada Venemaa süüdimõistmist Baltikumi stagneerumise eest? Kumb mõjuhoovus oli üldse tugevam – kas Venemaa mõju Baltikumile või Baltikumi mõju Venemaale?

Baltikum kujunes küll Venemaale aknaks Euroopasse, ent see aken toimis filtrina, tal oli oma mõju, oma käsitlus euroopalikest oludest.

Vähemalt ühiskonnakorralduslikes küsimustes olid balti aadlile meelepärasemad pigem kesk- kui uusaegse Euroopa põhimõtted. Üheltpoolt oli asi kindlasti ka selles, et siinsetes stagneerunud oludes leidis balti aadel endale mugava seljataguse Venemaa juhtimisel, sest need tagasid kindlama võimu kohaliku põlisrahva üle.

Paraku – kui ka Venemaa seda enam ei teinud, käsitles siinne aadel Baltikumi ikka veel kui põlisrahvastelt vallutatavat maad, mida ikka ei saa kuidagi omaks pidada.

Saksa ülemvõimu jätk

Argumenteerib ju Vene riigivõimule Baltikumis valitsevate ühiskondlike olude kohta selgitusi jagav 1739. aastast pärinev Roseni deklaratsioon kehtivaid olusid (kus maa põlisrahval mingeid õigusi ei ole) just 13. sajandi vallutusega. Näib, et balti aadel ei tundnud oma missiooni siinmail veel lõppenud olevat.

Hoopis omaette küsimus on, kuivõrd õigustatuks võib pidada hinnangut Baltikumi ühiskonnakorralduse stagneerumise mõju kohta maa põlisrahvastele – eestlastele, lätlastele ja liivlastele – ning nende kultuurile.

Võib näiteks ka väita, et rootsiaegse eestlaste suunas aetud kultuuripoliitika (euroopaliku hariduse jagamine jms) sisuline seiskumine pikendas meie vana kultuuri eluvõimalusi ehk rohkem kui sajandi võrra – seega ajani, kus seda oli juba võimalik teaduslikult uurida ja et vaid selle tõttu me üldse põlisest rahvuskultuurist midagi märkimisväärset teame.

Kindel on see, et eestlastele, ei toonud Põhjasõda kaasa mitte niivõrd Vene ülemvõimu kuivõrd just saksa ülemvõimu jätkumise. Sellesama saksa ülemvõimu tugevnemise, mille positsioone oli Rootsi riigivõim üritanud Põhjasõja eel murda.