Kindlustushüvitise saaja on enamasti vanem naine

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Töötuskindlustushüvitise saaja on enamasti 45–54-aastane Tallinnas või Ida-Virumaal elav naine, kes kaotas oma töö koondamise tagajärjel. Tema palk enne töötuks jäämist oli märgatavalt madalam Eesti keskmisest palgast.

Töötuskindlustushüvitist saab ta vähem kui miinimumpalgaga töötaja ning suure tõenäosusega vähemalt viis kuud. Sellise portree võib joonistada töötuskindlustushüvitise saajast, üldistades töötuskindlustushüvitiste maksmise esimese – 2003. aasta andmeid.

Kokku maksis töötukassa töötuskindlustushüvitist eelmisel aastal 10 033 inimesele. Kõigi tööhõiveametites registreeritud töötutega võrreldes oli hüvitise saajaid rohkem esmakordselt töötuksjäänute seas. See on loomulik, kuna töötuskindlustushüvitisele on õigus neil, kes töötuks jäämisele eelnenud kahe aasta jooksul vähemalt aasta töötanud ja töötuskindlustusmakseid tasunud. Töötuna arvelolijate seas on aga suhteliselt palju pikaajalisi töötuid.

Vähe noori

Teisalt on ka uute töötute seas töötuskindlustushüvitise saajaid vähem kui neljandik. See viitab võimalusele, et osa inimestest kogeb töötust korduvalt ning vahepealne töötamise aeg on nõutava kindlustusperioodi täitumiseks liiga lühike. Samuti ei teki õigust töötuskindlustushüvitisele noortel, kes polegi pärast kooli lõpetamist töötanud, ning vabatahtlikult töölt lahkunutel.

Hüvitise saajate, nagu ka registreeritud töötute seas, on rohkem naisi kui mehi – 60%.

Samuti on hüvitise saajate hulgas suhteliselt rohkem vanemaid ja vähem nooremaid inimesi, mis viitab jällegi sellele, et noorematel pole veel vajalikku kindlustusstaaži.

Töötuskindlustushüvitise saajatest suurem osa kaotas töö koondamise tagajärjel – see oli töösuhte lõpetamise põhjuseks 60% juhtudest.

Tööandja maksis neile töösuhte lõpetamisel hüvitist kaks kuni neli kuupalka, ametnikud võisid koondamishüvitist saada kaks kuni 12 kuupalka. Järelikult on see osa töötutest, kellel on õigus nii koondamis- kui ka töötuskindlustushüvitisele, töötaoleku ja tööotsingute ajal teistega võrreldes suhteliselt hästi kindlustatud.

Abirahast kõrgem

Kuigi töötuskindlustushüvitised on palju kõrgemad senistest töötu abirahadest (400 krooni), võib siiski väita, et töötuskindlustus iseenesest ei ole tööpuudust suurendanud ega tööle tagasipöördumisel oodatava töötasu taset üleliia kõrgeks tõstnud.

Keskmine töötuskindlustushüvitis (2003. aastal 2188 krooni) oli võrreldav miinimumpalgaga (2003. aastal 2160 krooni), kuid rohkem kui poolte hüvitisesaajate igakuine hüvitis jäi alla selle taseme.

Töötuskindlustushüvitise saajate suhteliselt väike arv viitab ühelt poolt võimalusele, et hüvitise maksmise tingimused on liiga ranged, teisalt aga annab märku pikaajalise töötuse ulatuslikkusest.

Hüvitise maksmise tingimuste leevendamine suurendaks küll hüvitise saajate arvu uute töötute seas, kuid ei lahendaks pikaajalise töötusega seotud probleeme.

Üheks võimaluseks, kuidas rohkem töötuid töötuskindlustusest kasu saaks, oleks kasutada osa töötuskindlustuse rahast tööturuteenuste osutamiseks – teisisõnu, pakkuda just seda abi, mida töölesaamiseks vajatakse.

Artikkel põhineb Reelika

Leetmaa, Lauri Leppiku ja Pille Liimali raamatus «Töötuskindlustus – teooriast ja praktikast» (Praxis, 2004) esitatud analüüsil.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles