Saarlaste anekdoot

Tõnis Palts arvab, et Res Publica liitumine Isamaaliiduga on umbes sama võimalik kui pisikese laenukontori katse endale kõik Hansapanga kliendid haarata.

Sel päeval, kui meil suvi oli, sattusin kahjuks olema tööl. Aga vihmastel õhtutel seevastu mõtisklesin ja meenutasin. Lugesin. Kuulasin Kuku raadio «Keskpäevatunni» arhiivimaterjale – uudiseid koduvabariigist näiteks neli-viis aastat tagasi. Kuulad, mõtled tänase peale ja imestad: kui palju on muutunud ja kui lühike on mõne poliitiku mälu.

Millest siis «Keskpäevatunnid» aastaid tagasi rääkisid? Korruptsioonist valitsuses, NRG ja Eesti Raudtee tehingutest, välisorganisatsioonide nõudmistele järeleandmistest keele- ja kodakondsuspoliitikas, poliitikute valetamistest, purjuspäi tehtud lollustest, haridusministeeriumi kolimisest ministri kodule lähemale ja nii edasi ja nii edasi.

Anekdootlik lugu

Kuulad ja meenub, et tol ajal, 2001. aastal ei pööratud ajakirjanduses (isegi mitte «Keskpäevatunnis»!) ega ka avalikkuses väga palju tähelepanu sellele, kuidas noored mehed mööda Eestimaad sõites tõelise kodanikuliikumise tekitasid, mida võimulolijad ilmselt kartagi ei osanud. Aga mida rahvas ootas.

Miks lahkusin Isamaaliidust

Res Publicasse sündiski rahva ootusest. Sündis sellepärast, et eelkõige tänu mõne Isamaaliidu juhi tegevusele oli suudetud ära solkida paremtsentristliku maailmavaate maine ja inimesed poliitikast eemale peletada. Olukord oli nii halb, et uut parteid teha oli tegelikult lihtne.

Minagi lahkusin Isamaaliidust ja astusin Res Publicasse, minuga koos veel mitmed. Res Publica saavutas vaieldamatu võidu vana poliitika üle 2002. ja 2003. a valimistel. Kui nüüd viimastel valimistel on Res Publica saanud esimese tagasilöögi, leidub naljamehi, kes julgevad väita, et uut poliitikat pole olemaski. Need on just needsamad sellid, kelle tegevuses suur osa rahvast pettunud oli.

Saarlaste seas levib üks anekdoot. Läks kord hiidlane loomaaeda. Seal nägi ta kaelkirjakut. Seisis lummatuna tund aega puuri ees ja mõtiskles omaette. Tegi veel loomaaiale paar ringi peale, tuli tagasi kaelkirjaku juurde ja pomises omaette: «Sellist looma ei ole olemas.» Just nii mõtleb mõni uneleja Isamaaliidus. Ning saamata aru mõnest lihtsast asjast, mis ta ümber toimub, deklareerib Eesti avalikkusele nagu hiidlane anekdoodis: «Ei, sellist erakonda nagu Res Publica ei ole olemas. Ei saa olla olemas erakonda, mis ei varasta.»

Res Publica on olemas

Vaatame Riigikogu. Isamaaliidust 7 esindajat, Res Publicast 28. Vaatame liikmete arvu: Isamaaliidus on 2800 ja vähenemas, Res Publicas 5500 ja kasvamas.

Uus poliitika tähendab kõigepealt seda, et inimesed on läinud nõudmistes karmimaks. Pärast seda, kui tuli Res Publica ja hakkas riiki juhtima, ei piisa enam sellest, et valitsuses ei varastata või et ei käida metsas koos samagonni joomas. Kodanikud on muutunud nõudlikumaks – ja selles mõttes ei ole uus poliitika tõesti enam uus, see on käes – ning nõuavad valitsuselt vastutamist.

Uus poliitika on poliitika, kus asja aetakse terve mõistusega ja ei varastata. Nii lihtne see ongi.

Mina ei usu hetkekski, et see valija, kes usaldas Res Publicat Riigikogu valimistel, vaataks jälle Isamaliidu poole. Sellise arvamuse väljendaja peab valijat küll väga lihtsameelseks ja rumalaks. Ennemini usun, et meie valijad on tüdinenud nišiparteidest, mis omavahel nägelevad.

Valijad ootavad, et paremjõud koonduksid ühte laiapõhjalisse rahvaerakonda – Euroopa Rahvaparteist leiab mitmeid eeskujusid. Rahvuslastest parempoolsed isamaaliitlased sobiksid kahtlemata fraktsiooniks uude konservatiivsesse paremtsentristlikku erakonda.

Enamasti mõtlevad ju meie mõlema erakonna nagu ka Reformierakonna lihtliikmed tervemõistuslikult.

Väiksem ja suurem

Vastupidine võimalus tundub kuidagi keeruline. Vabandage võrdlust ärimaailmast, aga mõne isamaaliitlase üleskutse Res Publicast lahkumiseks kõlab kui pisikese laenukontori BIG kutse, et kõik Hansapanga kliendid neile üle jookseksid. Absurdne? Jah. Hale? Paraku.

Aga ma usun, et võrdsete partneritena on meil koos suurepärased võimalused eesti inimeste eest paremini hoolitseda ja meie riigi eest seista. Paremerakondade konsolideerumine eeldab just seda, et poliitikud jätavad kõrvale oma suured egod ja teevad seda, mida on vaja, et eesti inimesel – emal, isal, lapsel, töötajal, ettevõtjal, pensionäril, õpilasel jne – elu paremaks läheks.

Muidugi on Res Publica jätkuvalt tule all. Kuna meie nõudmised iseendile on võrreldes teiste erakondadega kõrgemad, tunneb ka avalikkus rohkem huvi. Samamoodi huvitab meediat Erki Nool ja Markko Märtin palju tõsisemalt ja sügavamalt kui mõni korraks eetrisse sattuv kotijooksja või roolijoodik.

See on muidugi ka mõne poliitiku suur lootus – mida vähem Isamaaliidust räägitakse, seda kergemini inimesed unustavad, kuidas konservatism reedeti ja rahvaparteidega ühte organisatsiooni (EPP) kuuluvast Isamaaliidust sai üks tagatoapartei.

Nõnda siis, loodetakse, võib avalikkus tõesti juba varsti valmis olla Laari kolmandaks tulemiseks. Aga see on tühi lootus. Poliitikas ei saa niimoodi, et kord oled marurahvuslane ja siis valitsuses olles enam mitte, või et ühes valimistsüklis toetad madalaid makse ja pärast kõrgemaid, nagu on praegu teinud Isamaaliit.

Ka siis, kui reiting on madal, tuleb oma põhimõtetele ja maailmavaatele kindlaks jääda. Ainult nii, enese ja rahva vastu ausaks jäädes saad kindel olla, et viie aasta pärast pole piinlik vanu raadiosaateid kuulata.

Olen uhke muutuste üle, mis Res Publica on toonud, ja usun, et paremad päevad on veel ees.