Sirje Oleski armastusabielu kirjandusega

Järgmisel teisipäeval oma esimese juubelini jõudev kirjandusteadlane ja -kriitik Sirje Olesk tunnistab Postimehele antud usutluses, et loeb enamasti neid raamatuid, mida kunagi ei arvusta.

Kirjandusmuuseumi kauaaegse töötajana usub Olesk, et tulevikus taastatakse Eesti Rahva Muuseum tervikuna, mis tähendab praeguse muuseumi naasmist oma lätetele.

Kirjanduse juurde jõudmiseks kirjaniku või kriitikuna on palju erinevaid teid, alates pere- või suguvõsa traditsioonist (n-ö kirjanduslikud dünastiad), esimese kirjandusõpetaja eeskujust ja lõpetades kinnismõttega «siin ma olen ja teisiti ei või». Mis tõi teid kirjandust uurima ja arvustama?

Olen eluaeg armastanud raamatuid lugeda. Minu hea kirjandusõpetaja Hilda Veski käis meiega palju teatris ja kiitis mu kirjandeid.

Niisuguse Jõhvist pärit raamatukoina tulin Tartusse kirjandust õppima ja seal määrasid minu edasise tee juba õppejõud (kirjanduses oli see ju värvikas galerii: Valmar Adams, Villem Alttoa, Harald Peep, Karl Muru, Valeri Bezzubov ja teised) ja ärksamad kursusekaaslased, kellest kõige põnevama, Peeter Oleskiga ma ülikooli lõpus abiellusin.

Kirjanduse õpetamine, millest kuidagi loomulikult sai selle uurimine, on olnud meie peres enesestmõistetav kõneaine.

Nii olen kodus aastate jooksul saanud hariduse, mis võrdub vähemalt ülikooliga, kui mõtlen neile inimestele, kellega olen saanud suhelda: Nigol Andresenist, Ain Kaalepist ja Heldur Niidust kuni Madis Kõivu ja Kalju Lepikuni. Nemad tegid kirjanduse ja kõik selle, mis seal ümber olla võis, väga köitvaks.

Luuleteoreetiku ja -loolasena on teid peetud Jaak Põldmäe õpilaseks. Mida saite temalt ülikoolist kaasa, millele võite tänagi veel toetuda?

Ei ole ma miski teoreetik, ilmselt ei oleks Jaak Põldmäegi suutnud minust seda kasvatada. Mind on huvitanud ikka kirjanduse (kultuuri?) kujunemise lugu.

Aga Jaak Põldmäelt õppisin noorest peast ära kõige olulisema asja: mis on kirjandusteadus ja kuidas seda tehakse. Kui see mul igakord välja ei tule, on viga minus. Tema (ja tema vanemad) on jäänud mulle uurijate etaloniks.

Kuidas kujundate oma suhtumise teosesse?

Paigutan selle kultuuriloolisse konteksti.

Soliidne uurija- ja kriitikutegevus eeldab, et olete kannatanud vahel nn professionaalse kretinismi all? Kas olete? Kas suudate alati elamuslikult lugeda?

Ma ei ole ennast kunagi päriskriitikuna tundnud, rohkem ikka õpetajana. Ja kui nüüd veel raamatuid arvustamiseks võtan, siis nende luuletajate kogusid, kes mulle tõesti meeldivad, või neid populaar- või päris teaduslikke raamatuid, mille puhul arvan, et need vajavad tähelepanu.

Aga elamuslikult lugeda suudan ma küll, sest enamasti loen ma raamatuid, mida ei kavatse mitte kunagi arvustada.

Teie erihuviks on olnud Soome-Eesti kirjandussuhted. Olete seega õige inimene ütlema, mis on Soomes eesti kirjanduselule eeskujuväärivat ja vastupidi, soome kirjanduselule Eestis?

Kahjuks ei tunne ma kuigivõrd kaasaegset soome ilukirjandust, sest Hannu Mäkelä raamat «Meister», mis kindlasti on eesti biograafidele eeskuju vääriv, ei ole vist ikka «puhas» ilukirjandus.

Mis puutub laiemalt kirjandusse, õieti kirjastamisesse, siis imetlen minagi, nagu kõik lugevad inimesed, Soome raamatupoode. Ma ei tea, kas see on eeskujuvääriv, kuid praktilises mõttes on muljetavaldav, kuidas Soomes raamatute avaldamine, st nende kirjastamine toimub.

Kirjastused on seal siiski äriettevõtted, kus menukad bestsellerid – ka kodumaised – loovad majandusliku võimaluse kunstiliselt nõudlike ja eksperimentaalsetegi teoste avaldamiseks.

Samas puudub seal oht, et raamatuid avaldataks vaid autori sõpruskonnale, nagu võib juhtuda siis, kui kirjastatakse fondide ja sponsorite toel. Aga võibolla on Eesti siiski nii väike, et meil normaalne turumajandus sel alal ei toimi?

Teisalt rõhutavad minu soome sõbrad alati seda, et eesti kirjanikud on haritud, oskavad keeli, tunnevad huvi maailmakultuuri vastu, on väärikad ja tajuvad oma töö tähendust.

Valik Teie uurimuslikest artiklitest ilmus kahe aasta eest pealkirja all, mille olite laenanud Heiti Talviku luuletuse «Jumalate hämarus» viienda osa viimasest stroofist: «Tõdede vankuval müüril». Ütlete, et just see iseloomustavat idealismi ja eetikat, mis saatis parimat osa eesti kirjandusest läbi 20. sajandi. Stroofi lõpetavad värsiread kõlavad tervikuna: «Ja tõdede vankuval müüril / meelt heita – ning elada siiski». Kas selles on sõnum ka 21. sajandi eesti kirjandusele?

Talviku luule on mu nooreea suur armastus. Ja ma olin juba 34-aastane, kui nõukogude aeg Eestis läbi saama hakkas. Sinnamaani sobis see «meelt heita – ning elada siiski» päris hästi elujuhiseks.

Ja ikka meenub mulle Juhan Peeglilt loetud lause: «Kuskil pole öeldud, et elu peab kerge olema.» Aga ta võib olla huvitav ja vahel ka nautimisväärne.

Kuivõrd võib aga see Talviku kaksikvärss olla sõnumiks 21. sajandi eesti kirjandusele, ei oska ma öelda. Praegu, jah, tundub ta üsna anakronistlik, kuid kust me teame, et see väga äkki taas aktuaalseks ei saa?

Lõviosa oma senisest tööelust olete olnud seotud kirjandusmuuseumiga. Millisena kujutlete ette tema tulevikku?

See oli juhus, et jõudsin kirjandusmuuseumisse. Et ma siia jäänud olen ja loodetavasti jäängi, on olnud pigem teadlik valik. Muuseum on aastatega palju muutunud ja laienenud. Samas on tema tulevik taas diskuteeritav.

Kirjandusmuuseum on ju kõigepealt üks Eesti keskseid arhiivkogusid – see puudutab nii trükist, rahvaluulet kui kultuurilugu. Riikliku teadusasutuse staatus, kus peamiseks finantseerimisallikaks sihtfinantseeritavad teadusteemad, on meie majale kindlasti ahistav.

Vahest peaks ikkagi taastama suure Eesti Rahva Muuseumi ja lubama kogusid ja teadustööd koos edendada?

Tagasi üles